Parafraseerides Tolstoid, on kõik õppeaasta alguse koolijuhid üksteise sarnased. Tõepoolest, nii nagu paljudel teistelgi, on minul õppeaasta alguses peas ja südames korralik kokteil erinevatest emotsioonidest. Võtangi kihiti lahti, vaatame koos mu hinge sisse.
Anuma põhjas on kübeke nostalgiat – lõpetas ju kevadel mu täitsa “oma” klass, minu esimesed ja erilised; need, kes kolm aastat tagasi tundusid uskumatute naksitrallidena, ent kellest sirgus ütlematult äge seltskond. Viuh! ja läinud nad ongi – kui tulevad tagasi, siis kas vilistlaste kokkutulekule, niisama külla või, kes teab, ehk isade-emade rollis oma lapsi meile usaldama. Ent praeguseks jääb neid meenutama klassipilt mu kabinetis ja mälestused korda saadetud koerustükkidest. See tunne on nagu äratundmisrõõm kunagi palavalt armastatud raamatust või filmist – natuke nagu nukker, aga samas soe ja paneb naeratama.
Järgmine kiht on õhuke, kuid korralikult mõrkjas – nimelt muremõtted. Mure koolielu, hariduse jätkusuutlikkuse, meie armsa Hanila piirkonna tuleviku, laste ja nende edasise pärast. Maapiirkondade elanikkond väheneb, pikas perspektiivis langeb õpilaste arv piirini, mis viskab näkku suuri ja valusaid küsimärke. Majanduski ei jõua siin sammu pidada linnades toimuvaga. Nii nagu meepotiga, palju pole vaja, et tõrvamaitse läbi kumaks. Õnneks oleme evolutsiooni käigus õppinud end korralikult kaitsma, nii et tilgutan neid muremõtteid oma topsi üpris vähe ja ülejäänu lihtsalt peidan silmi eest ära.
Edasi tulevad ärevust tekitavad mõtted – selline maitsetu ollus, mis just oma ilmetuse tõttu grimasse tekitab. Milliseid uusi ideevulpsatusi ministeeriumitest tuleb? Mille me kaotame järgmisena? Kas asemele ka saame miskit? Kust leida vastuseid? Ei oska vastata, ja seepärast meenutab see kiht hoopis vahtu, muudkui trambid sellest läbi, aga ei mingit tolku, ainult määrid end ära.
Mis aga teeb antud kokteili võrratuks, on see viimane, kõige paksem, rammusam, rikkalikum ja magusam osa – minu eelseivad rõõmud, ootused ja lootused. Iseendale eeskätt: mida kõike tahaksin saavutada ja säilitada, katsetada ja kinnistada. Ees ootab terve akadeemiline aasta, mille jooksul ma pean saama inimesena paremaks ja suuremaks. Ainult sellisel moel olen ma tõeliselt toeks, abiks ja vajadusel ka nutupadjaks oma teekaaslastele.
Esimese septembri kõnes palusin õpilastel anda endale üks lubadus sel aastal – leida üks valdkond, aine, tegevus või kirg, milles muutuda paremaks. See ei pea olema midagi revolutsioonilist, mina näiteks pidulikult lubasin, et esitan juunis lõpuaktusel trummipala. Pole kunagi mänginud, ent igas mehes elab kuskil peidus unistus rokitähest. Teeb see siis mind paremaks? Absoluutselt – see treenib kannatust ja kannatlikkust nii, et vähe pole! Ootused olid ka teistele – palun andke mulle võimalus olla teie jaoks olemas, teha koos maailma vingeimat kooli meie laste jaoks, kasvada ja areneda käsikäes ning üheskoos.
Me kõik loodame, et suudame järjekordse õppeaasta möödudes säilitada neid tugevusi, mis eelmiste aastate jooksul kasvatatud. Inimesed, nende kogemused ja tunded, ideed ja algatused, koostöised toimetused ja sooloprojektid – loodan väga, et miskit olulist ei ole mul kahe silma vahele jäänud. Et ei kaoks need, ilma kelleta meie kool poleks enam see. Ning et juurde tulevad need, kes lisavad oma kohalolekuga miskit maagilist.
Minu jaoks on septembri algus alati seostunud gladioolidega. Õied, mis valguse poole vaatavad ja on end päikese suunas välja sirutanud, hulganisti ühe suure varre küljes, meenutavad teadmistejanulisi noori, kes enesetäiendamise, kasvamise ja küpsemise poole sirguvad.
Kui segan nüüd kõik komponendid omavahel ära, tuleb tegelikult päris mõnus mõttesegu. Maitsev, rammus ja mitmekesine – täpselt selline nagu elu meil maal on.
Stanislav Nemeržitski
Stanislav Nemeržitski on koolijuht, õpetaja, harrastussportlane. Loe artikleid (2)
