Seoses oma igapäevaste töökohustuste täitmisega liigun tihti Tallinna ja ka teiste linnade restoranides ja vinoteekides ning puht „professionaalsest kretinismist“ hoian ikka silmad-kõrvad lahti ja jälgin mängu – mis toimub, mida külalised räägivad-soovivad ja kuidas teenusepakkujad asjadega toime tulevad? Läbi aastate on ikka ja jälle jäänud kõrvu, et välisturistid (aga mitte ainult) küsivad toitude tooraine päritolu kohta, aga samuti on sagedane huvi maitsta-nautida kohaliku tootja joogipoolist.

Kümme aastat tagasi oli asi suht lihtne – teenindajal polnud miskit muud pakkuda (jätame Saku ja A. Le Coq’i õlle mängust välja), kui Viru Valget, Vana Tallinnat või parimal juhul Põltsamaa Tõmmut või Kuldset –  magusat marjaveini. Viis aastat tagasi olid turule ilmunud esimesed siidritootjad oma kohalike rüübetega ja asi hakkas põnevamaks muutuma. Tänaseks, kui väikepruulijad on suutnud seaduseandjaid pisut paindlikumaks voolida, on ilmavalgust näinud ja müügiparnassile pääsenud üsnagi mitme pisitootja džinnid, napsud, aga ka üsna kenake hulk erinevaid veine, rääkimata vahepeal lausa buumi üle elanud käsitööõllede sektori toodangust.

Igor Sööt

Igor Sööt on VinsDeFrance peasommeljee ja lektor Eesti Sommeljeede Erakoolis. Loe artikleid (44)