Eestis tehakse kõigi aegade suurimat filmi ja sellest või täpsemalt selle tegemise käigus on tekkinud probleem, millist samuti ei ole varem nähtud. See on igati arusaadav, kuna puudub varasem kogemus.

Iga kriisi lahenduse otsimise juures on üheks olulisemaks ressursiks aeg. Kuidas käituda aga juhul, kui aega enam ei ole? Iga praegune edasine arutelu  oleks niigi põlevasse lõkkesse bensiini juurde valamine, seepärast panen käesolevale mõtisklusele õrna punkti. Lootes parimale, kõiki osapooli rahuldavale lahendusele.

Meil vedas, sest meil oli aega. Iga kodanikualgatus on võrreldes riikliku reglementeeritud projekti või äriga, rangelt tulemusele orienteeritud ettevõtmisega, oma aja planeerimises vaba. Suveräänne. Teeme, kui jõuame, sest teeme põhitöö kõrvalt ja enda sissetulekute arvelt. Ülestunnistuse sarja püsilugeja ehk märkas, et 2012. aasta 1. veebruaril 39 Eesti kodaniku poolt avalikustatud ettepanek jäädvustada Tallinna linnaruumis Venemaa esimese presidendi Boriss Jeltsini mälestus jäi paralleelselt arenenud rahvadiplomaatia projektide “Odessa sõidab Tallinnasse” (2012. a juuni) ja “Kõik sõidavad Jerevani” (2013. a juuni) trammi alla. Takkaotsa sõitis 2013. aasta augustis avatud Jeltsini bareljeefist üle ka Jerevanist saadud unikaalse kogemuse järel sündinud idee nelja, sõdiva riigi ühisorkestrist. Igapäevases elus arenesid kõik need algatused paralleelselt aastatel 2012–2013, saades tähelepanu vastavalt võimalustele, täpsemalt öeldes tegijate ajale. Näiteks Jeltsini bareljeefi puhul oli ainsaks distsiplineerivaks asjaoluks meie MTÜ kõige hallipäisemate meeste nõudlikud küsimused ja avaliku debati pidamine tulevase mälestusmärgi asukoha ja teostaja üle. Oli aega, mida tänastel filmitegijatel ei ole naljalt võtta.

Kui Boriss Jeltsini mälestuse jäädvustamise mõttega välja tulime, oli algusest peale selge, et lisaks hurraa-hüüetele kostub veel igasugu erinevaid hääli. See oli oodatud ja normaalne reaktsioon. Kõige teravamaks läks küsimus sellest, kus tulevane bareljeef võiks paikneda. Asukoht ei saanud ühelt poolt olla liiga nähtav – nagu viimasel ajal on kombeks öelda –, et mitte riivata kellegi tundeid. Nurga taha jäädes jälle polnuks asjal justkui mõtet.

Kuberneri aed, Rotermanni kvartal, Toompea linnamüüri erinevad paigad, Vene Kultuurikeskus, suvaline Lasnamäe tänav, Riigikogu valge, tuntud kui lipukirge saal ja palju teisi toredaid kohti. Töö bareljeefi valmistamiseks käis paralleelselt ja ilma suuremate tõrgeteta.

Maestro Ernst Neizvestnõi tasuta antud õigused kasutada tema poolt Jeltsini perekonnale kingitud šaržilikku büsti lahendas meie jaoks ühe teoreetilise peavalu, avaliku konkursi korraldamise. Me ei kasutanud sentigi maksumaksja raha ja olime oma otsustes vabad. Kuigi algselt sai avalik konkurss välja kuulutatud, muutus see Neizvestnõi kingituse tõttu ebamõistlikuks.

Skulptor Mare Mikoff joonistas 2012. aasta augustis Vabaduse platsil asuvas Wiiralti kohvikus ajalehe peale tulevase bareljeefi idee ja lõikas selle ajalehest välja. Just nii nagu bareljeef täna Nunne tänaval seisab, skulptuur keskel ja kolmes keeles tänusõnad seda piiramas. Jätame selle Mare enda teada, miks ta ise loobus selle töö teostamisest, soovitades lahkelt oma noort kolleegi Rene Reinumäed. Usaldasime Mare valikut ja oleme selle üle tagantjärele õnnelikud. Rene ja arhitekt Viljar Lohu asusid toimetama ning 2012. aasta lõpuks valmis teisel katsel kavand, mille kiitsid heaks meie MTÜ Mälestuse Initsiatiiv kõige õpetatumad mehed.

Tagantjärele on tunne, et 2013. aasta juulikuuks oli avalik arvamus või vähemalt meie ettepaneku oponendid veendunud, et idee jääbki teostamata. Avalikus ruumis pidasime pea kolmveerand aastat pausi ega ärritanud kriitikuid. Meil oli aega. See ei tulenenud erilisest ettenägelikkusest või tarkusest. Olime igaüks hõivatud muude tegemistega.

Annetajad annetasid, skulptorid töötasid ja mina sõitsin Armeenia missiooniga seoses Jerevani vahet. Tallinnas jalutasime aeg-ajalt Jüri Krafti nõudmisel linnas ringi ja otsisime tulevast asukohta. Küll Raivo Vare, küll Igor Gräziniga. Tänaseks kahjuks meie seast lahkunud Ülo Kaevatsiga käisime Fahle tänava poolse Toompea välismüüri vastuolulist ideed kaitsmas Tallinna Linnavalitsuse vastavas komisjonis. Sel komisjonil on praegugi palju tegemist, sest Tallinn saab järgneva aasta – pooleteise jooksul neli uut monumenti.

2013. aasta juulikuus kutsus Tallinna vanalinna kaitsetööstuse A ja O, Boriss Dubovik meid enda juurde.

“Võtke see koht ja me kooskõlastame teile selle kiiresti ära.”

Dubovik näitas kaardil Nunne tänava müüri. Kõige parem uudis selles ettepanekus oli sõna “kiiresti”. Töö oli valmis. Vaja oli paari luba, et korraldada pidulik avamine. Duboviku pakutud koht meis esialgu vaimustust ei tekitanud. Enamus meie algatusgrupist oli selgelt armunud Toompea välismüüri Fahle tänava otsas. Koht oli atraktiivsem, kuigi ühe liialt suure plussiga, millest saanuks kiiresti miinus. Müüri kõrgus on selles paigas 6,5 meetrit. Selleks et bareljeef ei näeks välja tikukarbina, pidanuks ta kõrgus olema vähemalt 2,5 meetrit. Kujutagem nüüd endale ette igal hommikul Toomapeale tööle sõitvat Riigikogu või Vabariigi Valitsuse liiget, tihtipeale presidenti, kes mõned sekundid peale Okupatsioonimuuseumist möödudes vaatab alt üles 2,5 meetrit kõrgele Venemaa presidendi mälestustahvlile. Kui Rene meile neid mõõte esimest korda näitas, siis oli uhke vaadata küll, aga ühtlasi võttis ka veidi jahedaks.

Sooritasime mõttekaaslastega Boris Duboviku poolt pakutud paikvaatluse ja kerge klomp kurgus pakkusime Nunne tänava nurga oma algatusgrupile välja. Lubatud Brežnevi pakikene koos kiire lahendusega kooskõlastuse ja paigalduse osas osutus siiski aktsepteeritavaks.

Täna võib öelda, et Nunne tänava müüri näol on tegemist ideaalse paigaga. Suur inimeste, sh Tallinna külaliste liiklus, mõnisada meetrit Raekoja platsini, mõnisada sammu võimukantsi Stenbocki majani ja kiviga visata Balti Jaama. “Ei meeldi. Tšemodan, vakzal, Moskva.”

Ainus periood, kus meil kogu selle aja jooksul kiireks läks – idee ja algatusgrupi formeerimine 2011. aasta sügis-talv, avalikustamine 2012. aasta talv ja asukoha, tegija leidmine 2012. aasta suvi – 2013. aasta suvi –, oli 2013. aasta juuli lõpp ja augusti algus. Paremat hetke bareljeefi avamiseks kui augusti kahekümnendad kuupäevad ei olnud võimalik välja mõelda. 24. augustil 1991. aastal tunnustas Vene Föderatsioon Boriss Jeltsini isikus Eesti iseseisvust. See on teine suur päev sama aasta 13. jaanuari kõrval, mille eest meil on Jeltsinile põhjust olla igavesti tänulikud.

Bareljeefi avamise kuupäevaks määrasime kokkuleppel Eesti võimude ja Jeltsini perekonnaga 22. augusti 2013. Meil oli aega ja meil õnnestus see hetk ära kasutada. Nii nagu õnnestus Eesti rahval ära kasutada 1991. aastal tekkinud võimalus ja taastada Eesti riiklik iseseisvus. Veel pool aastat ja mingit bareljeefi ei oleks me enam kunagi avanud. Maailm muutus rängalt 2014. aasta alguses.