Meelis Kubits: mälestusmärgid – kõnd õhukesel jääl. Ülestunnistus #13

Jaan Kross, Sergei Dovlatov, Georg Ots, Konstantin Päts

Aastatel 2020 – 2021 paigutatakse Tallinna kesklinna vähemalt neli uut mälestusmärki. Vastavalt Tallinna Linnavolikogu 2018. aasta lõpus tehtud otsustele on maksumaksja raha eest kavas avada mälestusmärgid Konstantin Pätsi, Jaan Krossi, Georg Otsa ja Sergei Dovlatovi elu ja tegevuse auks.

See on suhteliselt hulgi tulemine ja paras väljakutse projekti vedajatele, et need ideed lõpuni viisakalt ellu viia ning väärikalt avada.  Kultuuriheeroste kandidatuur on olnud väljaspool debatti ja ideest otsuseni on liigutud tempokalt. Argumenteeritud ettepanek, komisjoni toetav otsus ja volikogu laiapõhjaline poliitiline pitser kinnituseks. Kogemuse pealt võib prognoosida kerget kirglikkust vaid konkursi läbiviimisel, konkreetse kunstilise lahenduse üle otsustamisel. Seevastu Konstantin Pätsi monumendiga on lugu algusest peale mõnevõrra keerulisem. Ilmselge, et riigimeeste tegevusbilanss ja selle tõlgendamine kütab kirgi. Tuleb tuttav ette.

2013. aasta augustis, mõned nädalad enne Boriss Jeltsini bareljeefi avamist, kutsus Ainar Ruussaar mind Kuku Raadio stuudiosse debateerima Sirbi peatoimetaja Kaarel Tarandiga. Bareljeefi poolt ja vastu väitlus oli peetud, avamisele saabuvatel külalistel olid lennupiletidki juba taskus. Seepärast oli fookuses, kes ja kuidas peaks vastutama Eestis, antud konkeetsel juhul Tallinnas linnaruumi kujunemise eest, pidades silmas skulptuure, mälestusmärke ja ausambaid. Formaalselt on see justkui Tallinna Linnavalitsuse asi ja kohustus, aga seda vaid formaalselt. Jäävad küsimused traditsioonist, ideoloogiast, väärtustest, rahvuslikest huvidest kui tahate, justkui mingist kõrgemalseisvast raamistikust, mida ikkagi kannatab avalikku ruumi paigutada ja mida mitte. Kui selgeid reegleid ei ole, siis võib seda nimetada poliitikaks. Kõigil, kel on ambitsiooni tegeleda mälestusmärkide rajamisega, soovitan alustuseks läbi lugeda Enn Vetemaa jutustus “Monument”.

2018. aasta lõpu linnavolikogu otsused näitavad, et valikud sünnivad enamasti nn kaalutud poliitilise kõhutunde pealt. Kaalutud poliitiline kõhutunne peab välistama selle, et kolmandad riigid või vahepeal rikkaks saanud rullnokad katavad linna pronksiga.

Minu selge veendumuse kohaselt peaks mälestusmärkide rajamise algatus tulema kodanikuühiskonna tasandilt.

See tähendab, et need rahastatakse vähemalt osaliselt annetuste kaudu, mis tagab teatud ühiskondliku kontrolli edasise protsessi üle. Vastasel korral on oht sattuda poliitilise teerulli teenistusse. Mälestusmärgi rajajad võtavad eelkõige vastutuse. See oli 2011. aastal meile täiesti selge.

Meie, Boriss Jeltsini mälestuse jäädvustamisega tegeleva algatusgrupi, esimene kokkusaamine toimus 2011. aasta lõpus, saatuse irooniana Okupatsioonimuuseumis, muuseumi tollaegse juhi Heiki Ahoneni juures. Täna kannab Okupatsioonimuuseum Vabamu nime. Kuna meil, tolleaegsele kohtumisele kogunenud ehk paarikümnele mõttekaaslasele midagi tõestada ei olnud, siis keskendusime juba järgmisele faasile. Grupi laiapõhjalisuse kasvatamine, ühiskonnas mõju omavate inimeste informeerimine, tulevase mälestusmärgi vorm, autor, asukoht, avalik arvamus.

Täispikkuses saavad tasulisi artikleid lugeda püsitellijad.

Aita luua innustavat ja harivat keskkonda!
Artiklite lugemiseks loo EDASI.org lugejakonto ja tee PÜSIMAKSE PANGAS 5€/kuus.
Teine võimalus on ZLICK mikromakseteenus, kus makse toimub mobiiltelefoni teel.

Häid lugemiselamusi!

 

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (21)