Rein Pakk: uskumatu, kui palju kirjavigu on nii palju

Kas niisugune pealkiri tuleb tuttav ette? Ma pean silmas vormi, mitte sisu? Segasevõitu, kas pole? Tuleb, tuleb. Kardetavasti tuleb liigagi tuttav ette.

Niisugune pealkiri sünnib nõnda, et autor kirjutab pealkirja kõigepealt ühes sõnastuses, siis mõtleb ümber ja otsustab sõnastust muuta. Muudabki ja sinnapaika see jääb ehk eelmist sõnastust ei kustuta ära ja nii jõuavad mõlemad lugejani läbisegi.

Ehk siis antud juhul otsustasin loole panna kõigepealt pealkirjaks „kirjavigu on nii palju“, siis mõtlesin ümber ja otsustasin panna hoopis „uskumatu, kui palju kirjavigu on“.

Kirjutamisprotsessis on niisugune asi täiesti loomulik, aga selle lugeja ette toomine küll kindlasti mitte. Paraku on aga tegemist kasvava trendiga, niisuguseid pealkirju jõuab võrgumeedia lugejani aina sagedamini. Siinkohal pole isegi ühele või teisele võrguväljaandele mõtet näpuga näidata, sest tendents esineb pea kõigil. Jah, tõsi, mõnes netilehes või portaalis kohtab niisuguseid pealkirju vähem ja mõnes rohkem, mõne autori lugudes vähem ja teisel rohkem, kuid võrgukirjastamiskultuuris tervikuna muutub probleem aina igapäevasemaks.

Veel hiljaaegu esinesid sedalaadi vigased sõnastused ainult tekstide – artiklite, uudiste, tõlkelugude – sees, pealkirjadega oli vähemalt kõik korras, need oli kirjutaja ikka üle vaadanud ja nende kirjapildi korrastanud.

On ilmne, et probleemiks on siin aeg. Pole aega parandada, tuleb lugu kiiresti võrku üles riputada. Vahel jääb mulje nagu oleks uudistenäljas tähelepanumajandus kirjutise enne lõplikku vormistamist masinast autori sõrmede all lausa jõuga välja rebinud, et see viivitamatult võrku saata.

Kuid kas asi on ainult puuduvas ajas?

Emotsionaalsetel hetkedel, impulsi ajel ütleme mõtlematuid asju. Vahel kahjuks ka niisuguseid, millel on kahetsemisväärseid tagajärgi. Kuid teksti kirja pannes seda ikkagi ei eeldaks. Kirjutades me ju ometigi valime mõtteid, väljendeid, sõnu ja kui kirjutamegi impulsiivselt, nii-öelda kogu loo ühe voomaga valmis, siis loeme selle enne käest andmist korra ikka üle. Või ei?

Äkki tõesti ei ole selleks enam aega? Me võime ju endale tõepoolest nii ütelda, aga mõistlik see mulle ei tundu.

Üks keskmine lugu – kasvõi seesama siin – on parasjagu nii pikk, et selle kriitilisele läbilugemisele ja vigade – vähemalt näpuvigade – parandamisele ei kuluks rohkem kui kümme minutit. Omaenese hingerahu nimel suudaks selle aja ikka leida. Või ei ole hingerahu enam häiritud? Äkki ei jää pärast sõrmedega klaviatuurist ülekäimist ja tekkinud tähekombinatsioonide teistele lugeda saatmist enam midagi kripeldama. Mis silmist, see südamest. Äkki võrku kirjutamise kultuur ei nõuagi enam, et autor vastutaks avalikult väljendatud mõtete ja sõnade eest? Või äkki nõuab seesama kultuur koguni nende mõtete ja sõnade unustamist vahetult pärast seda, kui need on võrku riputatud? Seda siis autori enese hingerahu huvides.

Aga äkki ei olegi meediaväljaannete kutseliste kirjutajate tööpäevas tõesti neid kümmet minutit võtta? Pole viit minutitki. Äkki sunnib amet neid nii suures mahus tekste tootma, et toimetamiseks aega ei jää?

Sõnal „toimetaja“ on mitu tähendust. Üks tähendab kedagi, kes loeb ja parandab vigu, kontrollib. Teine on keegi, kes muudkui toimetab ringi, projektijuht või sedasi. Selle esimese funktsiooni suruvad aeg ja raha – mis teadupoolest ju üks ja seesama on – meie elust välja.

Kunagi ammu-ammu, Wikipedia eelsel pimedal ajal, lausa nõukogude ajal hangiti infot ENE-st – Eesti Nõukogude Entsüklopeediast -, milles sisalduv info oli küll kohati ideoloogiliselt täiesti deformeeritud, kuid mitte keeleliselt ja näiteks tehnilistes artiklites ka faktiliselt mitte. Neis artiklites sisalduv info oli täiesti pädev, adekvaatne, usaldusväärne ja kontrollitud. Sest ENE-l oli iga artikli autori (või autorite) kõrval kaks teineteisest sõltumatut toimetajat, see oli nõue.

EE-l ehk Eesti Entsüklopeedial oli aga juba ainult üks toimetaja artikli kohta ja Wikipedial pole ühtegi. Wiki-ettevõtmine on igati tänuväärt, suur ja mahukas töö, kuid toimetajad on seal pigem selles teises – projektijuhi – funktsioonis.

Kuna efektiivsuse universaalseim mõõtühik meie tänapäevases elukorralduses on raha, siis on toimetajate tööülesandeid pidevalt laiendatud määrani, et pole enam aega toimetada sõnu, mõtteid, tekste. Niisuguses olukorras tuleb kirjutajal olla iseenda toimetaja. Aga kui ei ole aega ega vajadust? Vajaduse asemel võib vabalt kasutada ka sõna „tellimus“.

Üldistades võib öelda, et heas uues ilmas pole kirjutaja ja lugeja vahele jäänud enam ühtegi palgarida ega ülearust minutit. Aga kuidas võtta tõsiselt teksti, millesse autorgi pole tõsiselt suhtunud. Kui teksti pealkirjastki on näha, et autor seda lugenud pole, siis miks peaks lugejagi kulutama oma minuteid.

Rein Pakk

Rein Pakk

Rein Pakk on näitleja ja lavastaja. Loe artikleid (9)