Kes sulgeb külades tabade taha puuriidad ja ehitab steriilse mänguväljaku? Kes loeb oma samme ja planeerib nende põhjal teekondi? Kes “arendab” võsa asemele pügatud muruga korterlinnaku? See on spontaansust pelgav ja optimeerimist armastav täiskasvanu.
Kui ma olin väike tüdruk, mängisin väga palju ihuüksinda. Nii sai kujutlusvõime vabalt lennata ja keegi ei saaginud reaalsusega peas loodud võlumaailma. Solgitorukaane all elas kuri nõid, sild järvepaisu kohal oli loomulikult laev avamerel, vahel ka Hiiumaa praam. Ent vanas saekaatris asuva palgirongiga sai kõvasti lõbusõitu tehtud kogu küla lastega. Lastega, kes suveks kolisid sisuliselt puuriitade vahele. Polnud põnevamat kohta kui puuriidad keset meie küla, sellega nõustusid nad kõik.
Teine äge koht oli jõeäärne toomingavõsa, kus väike purre ning suitsuahi laudade ja toolidega. Tohutu ronimispuu, vana ja kahar toomingas, võttis kõik enda varju. Sageli kolistasime kambaga hoopis garaažide taga. Sealne meenutas eksootilist džunglit, kus puude vahel ronis kassitapp ning keset rohelisust oli veelomp. Sellest üle hüppamiseks oli keegi köie sidunud. Mida sa oskad veel elult tahta?
Noh, ja kui nendest kohtadest küll sai, siis leiti tee ka küla keskel asuvale mänguväljakule. Seal olid rauast ronimispuud, liivakast, isegi kiik, ja see kõik asetses kohe meie koduakna all. Ent garaažide taga oli ikka nii palju ägedam!
Täna ei mängi seal enam keegi. Puuriitade asemel on tabalukus kuurid, toomingavõsa ongi vaid üks tohutu võsa ja garaažide-tagune läbipääsmatu.
Viimati kodukülas käies märkasin aga, et majade vahele on rajatud modernne mänguväljak. Liivakast, ronimispuu… Ilus, värviline, kompaktne, sümmeetriline, riisutud, steriilne, nagu pealinnas. Ainult selle vahega, et seal on mänguväljakud veel ka tarastatud.
Nende aedikute ümber olen näinud istumas vanemaid, kes ootavad, et mängud mängitud saaks.
Täiskasvanutel on üldse kõik väga planeeritud ja paigas. Tean omast käest, olen nüüd täiskasvanu. Igaks asjaks on oma aeg. Kui on mänguaeg, siis tuleb mängida.
Ent lapsepõlv oli palju mängulisem.
Põhikoolis läksin tihti oma parima sõbranna Leenuga koolist koju tunde. Vahepeal sõitis vend minust kolm korda rattaga mööda, jõudis käia ära trennis ning kooliasjadki tehtud. Meie Leenuga ikka tulemas, pole pooltki veel kõnnitud. Teele asudes teadsime vaid, et see lõpeb koduuksel. Aga kaua rännak kestab, kust läbi läheb ja keda sellel kohtame, see selgus alati käigupealt, õhinapõhiselt. Täiskasvanuna ütleksin ehk selle kohta aja raiskamine, kui need tulemised ei oleks täis olnud meeldejäävamaid ja naljakamaid seiku minu senises elus.
Kui Leenu täna tänavatel selliseid lapsi kohtab, kutsub ta neid nokkijateks. Seal nad nokivad, seljakotid asfaltile heidetud. Vaatavad midagi aega, teisi ja iseennast unustavalt.
Möödus pea 20 aastat ja nokkimine hakkas minu ellu tagasi pressima. Sain ise emaks. See on tegelikult nokkimist soodustav amet. Esialgu võid sa nokkida igapäevaseid käruringe tehes, lapsega seinal varje vaadates, kussutades, kümme korda ööpäevas imetades. Hiljem, kui laps iseseisvamaks saab, saate juba koos nokkida. Õues oma esimesi iseseisvaid jalutuskäike tehes on tema jaoks nokkimist väärt iga teele jääv kivi ja puuoks.
Kui maailma uudistavast imikust pole oskuslikumat nokkijat, siis üllatusega avastasin, et minu lapsepõlve lemmiktegevus on täiskasvanumaailmas hoopis peljatud te-ge-vu-se-tus. Ja hetk ainult iseendaga võib olla kurnav, üksildane, tühi.
Mitu kilomeetrit? Kui kaua? Milline marsruut? Palju samme? Nii küsisin endalt isegi vankriringidele suundudes. Mulle, suurele unistajale ja niisama kondajale, oli sihitult uitamine muutunud katsumuseks. Olin end vahepeal programmeerinud eesmärke seadma, planeerima ja plaani täitma. Kõik peab olema mõtestatud, põhjendatud, tulemusele orienteeritud. Vastasel juhul on tegemist “ebaefektiivselt kasutatud ajaga”.
Täiskasvanud inimene peab ometi efektiivne olema. Tema nädal on täis planeeritud. Ta ütleb suure uhkusega, et aega pole. Teatab tuttavale tänaval, et kiire on, sest pisemgi vestlus ajab niigi pingul päevakava lõhki. Ta jalutab tööle, sest tahab olla “kehaliselt aktiivne”. Tal on aastas vaid 28 päeva puhkuseks ning see väärtuslik aeg tuleb pikalt ette ära sisustada, vastasel juhul läheb see niisama passides raisku. Nii püstitab ta eesmärke isegi “puhates”.
Eesmärkidega kipub olema nii, et tõelise rahulduse saab neist sageli siis, kui need on saavutatud – on tulemus. Olgu selleks läbiloetud raamat, jalutatud kilomeetrid, kulutatud kalorid, kohtutud kohtumised, tehtud ülesanded.
Nokkimisel otsest ja selgelt eesmärki pole. Ent selles peitubki nokkimise võlu.
Esiteks viib nokkimine mõnikord täiesti ootamatult millegi suurepäraseni. Müüte, elusid ja maailma muutvani, sest ilma kammitsuseta saab fantaasia kõige võimsamalt lennata. Täiskasvanu ütleb küll, et laps peab igavlema, et uute avastusteni jõuda. Ise aga talitab ta hoopis nõnda, nagu jõuaks nendeni raske töö, pideva rapsimisega.
Silmanähtavate tulemuste asemel jääb nokkimine enamasti siiski lihtsalt nokkimiseks, mistõttu kipume selle võlu unustama ja jääme igapäevaste liistude juurde, mis kindlasti mingi tulemuse garanteerivad. Isegi kui keskpärane, vähemalt tulemus. Tulemus on turvaline.
Kui eesmärk kannustab, siis eesmärgitus vabastab. Pole eesmärki, pole ootusi, pole tähtaega, pole tormamist, pole pettumust. See võimaldab nautida protsessi ennast, nautida hetke ja märgata ümbritsevat. Raamatut lugedes pole eesmärgiks see lõpuni saada, vaid lugemist ja hetke nautida. Jalutamise eesmärk pole sammude, kilomeetrite ja verstapostide kogumine, vaid iseenda, ümbruse, hetke nautimine. Tuttavaga kohtumise eesmärk pole linnuke kirja saada, vaid hetke nautimine. Tööl käimine on seni mõnus, kui selle eesmärk pole ainult raha teenimine, vaid hetke nautimine. Elu eesmärk ei ole üle elamine, vaid läbi elamine.
Täiskasvanu kipub seda kõike unustama, ent õnneks on kõige suuremad õpetajad ustavalt ja usaldavalt meie kõrval käimas. Nad on meie lapsed. Ärme tapa nende fantaseerimisvõimet ja vabadust lõputute eesmärkide, täis topitud päevakava ja raamidega. Lubame igavleda, uurida, vaadelda. Kindlasti avastavad nad nõnda midagi, mida raamidest pime täiskasvanu enam näha ei suuda.
***
Üks märkamisharjutus
Selleks et lõpetada lapsega jalutades tüütu ja täiesti ebaotstarbekas teekonna planeerimine ning liikuda lihtsalt sinna, kuhu jalad viivad, hakkasin ümbrust pildistama. Jalad läksid hoopis sinna, kuhu fotosilm spontaanselt viis. Ilma planeerimata. Märkasin end ümbritsevat ja pildistasin seda, mis mind kõnetas. Samal ajal mõtlesin neile täiesti suvalistele piltidele pealkirjad. Pealkirjaks said esimesed sõnad, mis hetkega seoses keelele tulid. Nõnda puhkas pea tohutust planeerimisest, märkasin hoopis hetke ja end ümbritsevat. Harjutasin spontaansust. Siin on tulemused.