Meelis Kubits: 13. jaanuar, oluline päev Eesti ajaloos. Ülestunnistus #12

Jeltsini 13. jaanuari Tallinnas käik on tema ja Eesti suhetes üks olulisemaid ja väga isiklikke hetki. I Foto: DANIEL WALLIS, Reuters

Kui see on valimiskampaania suurim skandaal, siis sellist kampaaniat ma näha tahaksingi. Nii võiks kokku võtta 2019. aasta esimese täisnädala, parafraseerides Eesti pikemaajaliseima peaministri Andrus Ansipi tuntud ütlust „kui see on kriis, siis sellises kriisis ma elada tahaksingi“. Muuseas sellest mõtte esitamisest saab täpselt ühe kuu pärast kümme aastat. Võib olla ainult minule tundub, et Ansip vaatab kodumaal toimuvat kibeda pilguga ja on valmis hüppama esimese lennuki peale, et asjad ära korraldada. Kui vaid seda demokraatiat tee peal ees ei oleks.

Riigikogu valimiste reklaamikampaania on rahulik, võiks isegi öelda, unine. Nii unine, et see võiks olemata olla. Raha on erakondadel ilmselgelt liiga palju. Headel aegadel tehakse halbu otsuseid ja vastupidi. Suured reklaamieelarved tapavad kreatiivsuse.  Tänavatel ollakse peamiselt seetõttu, et „teised on ka“. Aga on üks teema, mille saab alati taskust välja võtta ja ässana lauda lüüa. Ikka ja jälle selgub, et Eestis elavad venelased.

Huvitaval kombel sattusid sel nädalal kõrvuti paari päeva sisse Eesti 200 plakatid ja Pealtnägija meeskonna tehtud erisaade Edgar Savisaarest. Atraktiivne on see liin seepärast, et mees, kes pani eestlased ja venelased trammipeatusesse eraldi istuma ongi Edgar Savisaar. Eesti ja vene kalad pidid ujuma erinevates akvaariumites.

Edgar Savisaar on suur Eesti poliitik, seda keegi ei vaidlusta. Viitasin möödunud nädala loos, et Savisaare fenomen on palju suurem kui Eesti poliitika ja tema käitumise analüüsimiseks puudub võrdlusmoment. Katsuge leida meie saatusekaaslaste või naabrite seast üks analoog, kes ratsutas võimule saamise või sellel olemise nimel ligi kolmkümmend aastat. Olla mitte nõus Heimar Lengiga lihtsalt seepärast, et Heimar Lenk on Heimar Lenk, on nõrk argument.  See on asja üks pool. Suurim etteheide Savisaarele ei saa olla dopinguga võidetud valimised või rahadega seotud skandaalid, eeskätt seda viimast on juhtunud paremateski peredes. Ja mitte vähe. Suurim etteheide on eestlaste ja venelaste teadlik vastandamine.

Alguse saab see kõik aga perioodist ligi kolmkümmend aastat tagasi, kus joon inimeste vahel ei jooksnud sarnaselt tänaselegi rahvuste vahelt, vaid rahvuste seest. Venemaa NFSV Ülemnõukogu esimene Boriss Jeltsini poolt Interrinde juhtidele, 13. jaanuari hilisõhtul öeldud sõnad „käituge nagu oleksite külas“, olid öeldud mitte venelastele, vaid tulevastele putšistidele.

Täna, kakskümmend kaheksa aastat tagasi, 13. jaanuari öösel toimusid Vilniuses koledad asjad. Sel põhjusel unistavad siiani Mihhail Gorbatšoviga kohtumisest Leedu prokorörid.  Varajasteks hommikutundideks oli Eesti juhtidele selge, et järg on meie käes. Arnold Rüütli ja Edgar Savisaare tolleaegne esitandem läheb siinkohal oma mälestustes lõhki, kes ikkagi tuli esimesena ideele helistada Jeltsinile ja anuda teda tulema Eestisse, et oma autoriteediga seista vastu potentsiaalsele veresauna jätkule, nüüd juba Tallinnas. Õnneks on see erinev mälulünk suurte otsuste juures väike, romantiline detail. Jeltsini tütar Tatjana Jumaševa ütles mulle 2012. aasta kevadel. „Isa otsus lennata peale Vilniust Tallinnasse oli hulljulge temp. Meil kellelgi ei olnud kindlust, et üksteist enam näeme“.

2008. aasta sügisel aitasime Eesti Suurettevõtjate Assotsiatsioonil (ESEA) korraldada nende tol ajal traditsoonilist aastalõpu konverentsi, mille teemaks oli sel aastal Eesti – Vene suhted.

Otsustasime üheskoos, et ei oleks paha mõte panna konverentsi külaliste jaoks kokku mingi kaleidoskoop, positiivsete uudiste põhjal tehtud ülevaade kahe riigi suhetest. See ei oleks teadagi lihtne ülesanne täna, ega olnud 2008. aasta sügisel. Veetsin ETV arhiivi juhataja lahkel nõusolekul seal tunde, et leida vähemalt mõned eredamad hetked Aktuaalse Kaamera uudistest, mis sobiksid konverentsi külalistele näidata. Muuseas avastasin reportaaži 2005. aastast, milles välisministrid Urmas Paet ja Sergei Lavrov kirjutavad alla piirilepingu. Läbirääkimised piirilepingu allakirjutamiseks kestsid alatest Eesti iseseisvuse taastamisest, selle allakirjutamisest on tänaseks möödas ligi neliteist aastat ja asi, mida meil ei ole, on piirileping. Seda vaatamata asjaolule, et samad ministrid on piirilepingu jõudnud alla kirjutada veel ühe korra, 2014. aasta veebruaris.

Uudislõik, mida ma ei lootnud ETV arhiivist leida, oli reportaaž Boriss Jeltsini saabumisest Tallinnasse 13. jaanuri õhtul. See paari minutiline lõik jättis väga sügava jälje.

Jeltsini 13. jaanuari Tallinnas käik on tema ja Eesti suhetes üks olulisemaid ja väga isiklikke hetki. Vaadates seda lõiku, nende päevade sündmuste kronoloogiat ja hilisemaid arenguid kuni Eesti veretu taasisiseisvumiseni oli korraga selge, et Boriss Jeltsini teened Eesti riigi ja rahva ees on pehmelt öeldes jäänud märkamata. Just seal ETV arhiivis kihvatas mul esimest korda „Midagi tuleb teha. Keegi peab midagi tegema. Riik peab midagi tegema“. Ja sinna see jäi, nii nagu paljud teised esimesed emotsioonid kipuvad jääma, kui kohtad ebaõiglust. Küllap keegi teeb, riik peab tegema.

Juba nullindate alguses tegi katse Boriss Jeltsinit autasustada Läti värske president, Vaire – Vike Freiberga. Läti president ei olnud nõukogude tanki lähedalt näinud ja tal puudusid vahetud emotsioonid seoses 1991. aasta sündmustega. Esimesel korral lükkas tol ajal Moskvas piltlikult öeldes kuldpuuris elav Jeltsin Läti riigipea ettepaneku tagasi. Kuid Läti president osutus järjekindlaks. 2006. aastal, pool aastat enne Jeltsini meie seas lahkumist andis president Freiberga talle Riias üle Läti riigi kõrgeima autasu. Läti President tegi seda, mille peale ei tulnud president Lennart Meri, kellega Jeltsin allkirjastas Vene vägede väljaviimise lepingud. Ei tulnud selle peale ka Arnold Rüütel, kes õlg õla kõrval töötas Jeltsiniga mitu aastat kuni NSVL lagunemise ja Eesti taasisisesuvse taastamiseni. Boriss Jeltsin suri 23. aprillil, 2007. aastal. Eesti riigi  tänuks jäi värskelt ametisse asunud president Toomas Hendrik Ilvese osalemine matustel ja väärikas järelehüüe.

Leedu president Dalia Gribuskayte kutsus 2012. aastal Naina Jeltsina Vilniusesse ja andis talle postuumselt riigi kõrgeima autasu abikaasa panuse eest Leedu riigi iseseisvuse taastamisel. See oli Leedu presidendi teine katse Jeltsini leske tänada. Aasta varem oli viimane sellest tähelepanust oma võimude soovitusel keeldunud. On alust arvata, et Jeltsini perekond sai Leedu riigi autasu teisel katsel vastu võttes julgust Eestis mõned kuud varem sündinud initsiatiivist.

Ma ei suuda enam tuvastada, kas otsustav inspiratsioon tuli temaatilist raamatut lugedes või telesarja vaadates, kuid kuskil 2011. aasta septembri lõpus tekkis mõte, et aeg Jeltsini mälestuse jäädvustamiseks Tallinnas on küps. Algusest peale oli selge, et kui õnnestub midagi ära teha, siis ainult miniatuursel ja väärikalt tagasihoidlikul kujul. Elusuuruses monument kui idee ei ole kunagi laual olnud. Esimene inimene, kellega sai mõtet testitud, oli Vladimir Juškin. Vladimir andis kindluse, et asi on aus ja vajalik. Järgmises ringis saatsin vast paarikümnele tuttavale ettevõtjale kirja, mida vanemad õpetatud sõbrad asjast arvavad. Momentaalselt reageeris kümmekond inimest. Otsustasin, et tegemist on vabatahtliku liikumisega, kedagi ära rääkima ei hakka.  Ühtegi poliitikut, ühiskonnateadlast või kultuuritegelast algses plaanis kaasata ei olnud. Tegemist oli selgelt ettevõtjate algatusega.

Eestis hakkas meie kümnepealine grupp konfidentsiaalselt, aga tempokalt kasvama. Ühtlasi jagasime omavahel funktsioone põhimõttel, kes kellega räägib. Eesmärgiks oli briifida ära võimalikult palju otustajaid, et olulised inimesed ei tunneks end hiljem alainformeeritud olevat. Eesti poliitikutest esimesena kohtusime välisminister Urmas Paetiga. Koos Raivo Varega üritasime välisministrilt aru saada, kuidas Jeltsini mälestuse jäädvustamine võiks paigutuda Eesti välispoliitika konteksti ja konkreetselt kahepoolsetesse suhetesse. Kui välisminister olnuks selgelt vastu, küllap me jätnuks selle idee sinnapaika. Paari kuu jooksul andsime info edasi president Ilvese ja peaminister Ansipi büroosse.

Järgmine samm oli teada saada, mida võiks asjast arvata Boriss Jeltsini perekond ja Jeltsini Fond. Algusest peale oli selge, et Jeltsini mälestuse jäädvustamine on akt Eestile, seda on vaja meile endile. See on Eesti inimeste ja Jeltsini jalajälje vaheline asi. Samas oli ilmselge, et vastu perekonna tahtmist näinuks plaan niru välja.

Vladimir Juškini soovitusel kohtusin Moskvas kunagise Venemaa asevälisministr Fjodor Shelov – Kovedjajeviga, riigiminister Raivo Vare sparringupartneriga 1991. aasta 13. jaanuari öösel ühisdeklaratsioonide ja ÜRO-le suunatud dokumentide koostamisel. Raadio Vaba Euroopas aastaid prantuse keeles autorisaadet tegev Shelov-Kovedjajev on tõeline vene aristokraat. Selliseid inimesi võib tänapäeval kohata veel vaid „Sõda ja Rahu“ filmides, ei enam tänavatel või kohvikus. Seepärast oli mul väga hea meel, et mul siiski õnnestus Vladimiri soovitusega Fjodoriga justnimelt ühes Moskva kohvikus kohtuda. Fjodor meenutas alustuseks 1991. aasta 13. jaanuari, kui ta jalutas lõunapaiku Arbatil. Vilniusest öösel saabunud uudiste järel nukras meeleolus, kuklas teadmine, et vanameelesed on asunud rünnakule.

Ühel hetkel tuiskas tema kõrvale must auto, kust hüppasid välja mitu ametiisikut. Fjodor meenutab „selge, tulid arreteerima“. Küsimusele, „mis toimub ja kuhu me sõidame“, vastati – Tallinnasse. Jeltsin on juba teel lennujaama poole“. Fjodor jõudis veel meenutada, „ei lipsu ega hambaharja“. Kui vaadata 13. jaanuari öösel Ülemnõukogu hoones tehtud pilte, siis paistab sealt tõepoolest ainuke kampsunis inimene justnimel aristrokraat Shelov – Kovedjaejev.

Fjodor viis mind 2011. aasta detsembris kokku Jeltsini Fondi tegevdirektori Aleksandr Drozdoviga. Jeltsini Fond on seaduse alusel tegutsev ja valdavalt riigi poolt rahastatav ametlik institutsioon, mille ülesandeks on presidendi mälestusega tegelemine. Jeltsini Fond ei olnud ideele vastu. Veelgi enam. Kuna meie kontakt sattus Leedu riigipea teistkordse initsiatiiviga samasse perioodi, siis võtsid Jeltsini lähikondsed vastu otsuse, et nad ei arvesta enam ametlikke soovitusi „pribaltikast“ tulnud tunnustusasvaldusi ignoreerida.

Kokku kohtusime nelja kuu jooksul kümnete ja kümnete inimestega. Nende hulgas oli ka paar mõjukat ajakirjanikku. Saime asjadest aru ühtemoodi, et lekke korral saab olema protsessi edaspidi keeruline juhtida ja asi võib kiskuda poliitiliseks. Sel juhul olnuks vähemalt mõned ajakirjanduse võtmeisikud detailidega kursis ja esimesed kajastused faktitäpsed.

Algatusrühma kümnekonnast liikmest sai kiiresti kolmkümmend, kui hakkasime kaasama poliitikuid. Erakondliku kuuluvusega inimeste hulk ei olnud suur, aga poliitikute ja eeskätt ekspoliitikute lisandumisel avardus silmaring ning kogu protsessi tunnetus muutus palju laiapõhjalisemaks. Otse öeldes usaldusväärsemaks. Tulevasel mittetulundusühingul oli kaks väga tugevat väärtust. Esiteks muidugi idee ise. Kellega iganes me ka ei rääkinuks, lõid kõik silmad maha ja ütlesid, et 1990-1991 aasta toetuse eest on Eesti Boriss Jeltsinile võlgu. Kui riigijuhtidel õigetel hetkedel suuremeelsust ei jagunud, tuleb asi klaarida kodanikuühiskonna taasandilt. See sobis imehästi ka tollastele valitsejatele, sest projekti ventilaatorisse lendamisel jäänuks süüdi teadagi kes.

Ja teine eriline väärtus oli muidugi nimekiri ise. Demagoogilised vastuargumendid, millega hiljem tuli siiski rinda pista, kukkusid nimekirja lugedes, üksteise järel ära. Kõigil meil oli selge, et uusi sõpru me ei leia, aga õnneks osutus ekslikuks seegi. Mina võin küll kinnitada, et justnimelt uusi sõpru leidsin seda asja ette valmistades küll ja mitte vähe.

Meie algatusgrupi esimene kokkusaamine toimus saatuse irooniana Okupatsioonimuuseumis, Heiki Ahoneni juures.

***

„Ülestunnistus“ on Meelis Kubitsa poolt alates 28. oktoobrist igal nädalal jooksvalt kirjutatud ja läbi kalendriaasta avaldatav artiklisari, mis võtab kokku tema mittetulundusliku tegevuse viimasel kümnendil. Tegemist on igas mõttes suveräänse ja omanäolise looga, mis on põhinenud kodanikualgatusel ja aidanud tutvustada kultuuridiplomaatia võimalusi ja laiendanud selle mõistet. 

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (61)