Aastaid tagasi kuulasin Vikerraadiost jutusaadet toona juba elusügisesse jõudnud kuulsa Vene näitlejaga, kes vastas küsimusele “Millal teil tekkis tunne, et olete teel millegi olulise poole, et teist võib saada suur näitleja?” nii: sel hetkel, kui lõpetasin ajalehtedest teatrikriitika lugemise.
Tagasiside ja teiste inimeste hindamine on kaks tegevust, millele juhtimisjuttudes on pühendatud päris kõvasti ruumi. Teate küll – kuidas anda negatiivset tagasisidet, kuidas pidada raskeid vestlusi, kuidas hinnata oma inimeste tööd. Need ja veel terve hulk sarnaseid teemasid lähtuvad kahest eeldusest: et inimesed tahavad ja vajavad pidevat tagasisidet ning teiseks, et inimesed, me kõik, oleme võimelised adekvaatselt hindama teisi inimesi. Ja need mõlemad eeldused on valed.