Annika Laats: millest me räägime, kui räägime kristlikest väärtustest?

Ühtepuhku tabab mind hämming, kui kuulen kõneldavat kristlike väärtuste ohustatusest ja vajadusest võidelda nende säilitamise eest. Millest õigupoolest räägitakse? Mis on see, mida ühtäkki kaitsta tahetakse?

Kristlike vääruste alalhoidja ja kristliku Euroopa päästjana esitleb ennast Ungari president. Samamoodi väidab end kristluse eest seisvat Venemaa ainuvalitseja. Ka meil Eestis on poliitikuid, kes esitlevad end kristlike väärtuste kaitsjatena, ning ajakirjanikke, kes on kangesti murelikud, kuna traditsioonilisi kristlikke väärtusi olevat Euroopas viimase kümnendi jooksul vasakliberaalide poolt naeruvääristatud ja mõnitatud (P. Pullerits, Postimees 29.03.19).

Ma olen kristlane, mu elu rajaneb usaldusel ülestõusnud Kristuse vastu ja ometi – või just seetõttu – olen neid sõnavõtte ja loosungeid kuulates üks suur küsimärk. Millest nad nii valjuhäälselt räägivad? Uurisin mullu suvel oma Ungari kolleegide käest, mis on need kristlikud väärtused, mille eest nende valitsus nii innukalt võitleb. ,,Ee… näiteks perekond. Ja siis veel…?’’ Kolm punkti jäid õhku püsima, sest ühtki muud riigi poolt edendatavat kristlikku väärtust nad nimetada ei osanud. Valge nahavärvi eelistamist ja monorahvuselise riigi ülesehitamist ei saa ju suurimagi kõneosavuse puhul kristlikuks väärtuseks tituleerida.

Olgu igaks juhuks öeldud, et väide nagu oleks Jeesuse kuulutuse keskmes traditsiooniline perekond, on vale. Selles võib veenduda igaüks, kes Uut Testamenti lugeda võtab. Jeesus rääkis maisest perekonnast tähelepanuväärselt vähe. Võrdpilte igapäevaelust ning vanemate ja laste suhetest leidub küllaga, aga needki on ennekõike kujundid, mis aitavad meil mõista jumalariigi olemust – seda, milline on Jumal ja milline on ning võiks olla Jumala ja inimese vaheline suhe.

Kas Piibel pakub meile nimekirja kristlikest väärtustest? Loomulikult mitte. Tegemist pole õpiku ega retseptiraamatuga. Sõna ,,väärtus’’ kasutatakse Piiblis peaasjalikult hõbeseeklite ja põllumaa maksumuse kontekstis ning sedagi vaid Vanas Testamendis.

See-eest räägib Pühakiri Vaimu viljadest. Need tärkavad ja kasvavad siis, kui me laseme end juhtida Jumala Vaimul. Vaimu vili on armastus, rõõm, rahu, pikk meel, lahkus, heatahtlikkus, ustavus, tasadus ja kasinus. (Gal 5:22j) Seda lauset lugedes tasub peatuda iga sõna juures, et järele mõtelda ning oma elu ja südant nende viljade valguses läbi katsuda.

Teisal öeldakse meile: Käige nagu valguse lapsed, sest valguse vili on kõiksugune headus ja õigus ja tõde. (Ef 5:9). Ja kolmandas kohas: Riietuge siis kui Jumala valitud pühad ja armastatud südamliku halastusega, heldusega, alandusega, tasadusega, pika meelega, sallides üksteist ja andeks andes üksteisele, kui kellelgi on kaebust teise peale. Nõnda nagu Kristus teile on andeks andnud, nõnda tehke ka teie. Aga kõigele sellele lisaks olgu armastus; see on täiuslik side. (Kol 2,12-14).

Armastusest kui täiuslikust sidemest räägib ka üks tuntumaid Uue Testamendi kirjakohti, nn armastuse ülemlaul: Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga suurim neist on armastus. (1.Kor 13:13). Neid kolme võiks nimetada kristlikeks püsiväärtusteks, sest need on hävimatud.

Aga kas üks rahvas või ühiskond saab püsida sellistel väärtustel? Kas pole need mitte liiga pehmed, lumehelbekeste põlvkonnale kohased, tubli ja tugeva rahvuse jaoks hukutavad?

Võõrapõlgus ja sellega seonduv võltspatriotism on loomupärased eneses kinni olevale inimesele. Neist kinni hoida on mugav. Oma südame avamine nõuab eneseületamist ja meelekindlust. Uue ja üha muutuva olukorraga toimetulekuks on vaja sisemist selgroogu, hingepidet ja sellest lähtuvat julgust.

Ingliskeelne courage tuleneb ladinakeelsest sõnast cor ehk süda. Aafrika piiskop ja inimõiguslane Desmond Tutu ning Dalai Laama on omavahelises vestluses tõdenud, et julgus on südame armastuse ja pühendumise võit meie meelte instinktiivsete püüdluste üle meid kaitsta. (,,Raamat rõõmust’’, Pegasus 2017, lk 83).

Pealtnäha õblukesi ja pehmeid väärtusi suudavad kanda üksnes tugevad ja julged. Ainult tugev inimene suudab olla õrn, leebe ja tasane. Üksnes julge inimene suudab armastada isetult ning klammerdumata.

Filosoof ja ülemaailmsete L’Arche kogukondade rajaja Jean Vanier räägib sellest kui õrnuse tarkusest. Ta on ühel nõul Mahatma Gandhiga: me ei saa muuta mailma, aga igaüks meist saab ise muutuda. See muutus tähendab avanemist inimestele. See tähendab, et hirm suhete ees taandub ja me hakkame nägema ilu teises inimeses. Me hakkame aktsepteerima selle maailma haprust ja mõrasid, kui oleme suutnud tunnistada ja aktsepteerida iseenda mõrasid. Sellise muutuse läbi võime avastada, et suudame armastada inimesi mitte nende ilu või tarkuse pärast, vaid seetõttu, et nad on inimesed. Inimesed nagu meie, Jumala loodud ja Tema omad.

Inimest ära põlates ja eemale tõugates põlgame ära ning tõukame enesest eemale Jumala enda. Kristlike väärtuste lipukirjaks seadmine ei tee sealjuures asja paremaks, vastupidi – sellega teotame Teda veelgi enam.

Jean Vanier räägib Assisi Franciscuse suutmatusest taluda pidalitõbiseid. Arvestades nende deformeerunud välimust ning  haigusest puretud ninasid ja kõrvu oli see ka täiesti mõistetav. Keskajal oli Euroopas üle 20 tuhande leprosooriumi täis mädanevaid ja haisvaid inimesi. Franciscuses tekitasid nad jälestust. Ta kirjutab aga, et ühel päeval viis Issand ta pidalitõbiste juurde. ,,Kui ma nende juurest lahkusin, oli minu kehas ja hinges uus õrnus. Sealt alates hakkasin ma tõeliselt Issandat teenima.’’

Assisi Franciscuse pöördumine tähendas kardinaalset suhtumise muutust – see oli sisemine ärapöördumine hirmust ja põlgusest. Jubedusele ja haisule vaatamata avastas ta pidalitõbistes Jumala kohalolu. Meie, inimesed, tahaks paigutada Jumala kõrgesse ja puhtasse paika, pjedestaalile, Toomkirikusse või Pika Hermanni torni lehvima, aga Jumal on varjul räpastes, moonutatud, meile vastumeelsetes inimestes, eemaletõukavates hooldekodudes, pagulaslaagrites ja geiklubides.

Tunnistan, et ma ei ole veendunud, et kristlikest väärtustest oleks abi selle maailma status quo säilitamisel. Kristus ei muretsenud enesesäilitamise või -põlistamise pärast. Nii ei pea ka ristiinimene, kes teab end olevat täiesti Jumala hoole ja armu all, iseenda pärast muretsema. Ta saab muretseda teiste eest, inimeste ja keskkonna eest. Ta saab hoolt kanda selle eest, et kedagi ei tallataks maha ja kellelegi ei tehtaks haiget. Ta saab seista selle eest, et iga inimese võõrandamatu väärikus (dignitas) oleks laitmatuna hoitud.

Kahtlemata on selline elu pealtnäha üpris riskantne ja ebaturvaline. See nõuab tarkust ja söakust. Veelgi enam, see saab võimalikuks üksnes seal, kus on usku, lootust ja armastust – sellist usku, lootust ja armastust, mis kingivad teadmise, et meid võidakse maa pealt minema pühkida, aga me oleme alles. Sub specie aeternitatis ehk igaviku silmis me oleme alles ja hoitud igavesti.

Annika Laats

Annika Laats

Annika Laats on kirikuõpetaja ja Tallinna lastehaigla hingehoidja. Kord kuus ilmuvate "pühabajutluste" vahendusel saab Edasi lugeja osa Risti kiriku võlvide all kõlavast humaansest sõnumist. Annika usub, et kui kasvõi osagi neis jutlustes öeldust on tõde, siis on see kõige tähtsam, mida inimesel elus üldse teada tasub. Loe artikleid (20)