Kaitsva hoiaku võtmine on loomulik, aga see vaid hoogustab rünnakute tsüklit.

Mõni aasta tagasi, kui kõnelesin parajasti suurte heliloojate harjumusi käsitlevast uuringust, segas järsku üks mees publikust vahele.

“See pole tõsi!” karjus ta. “Sa oled täielik lollpea – sa ei tea, millest sa räägid!”

Oma karjääri alguses lasin vastikutel inimestel endale pähe istuda. Kui klient sõimas mu minu eelkäija tehtud reklaamivea pärast läbi, andsin ma järele ja pakkusin talle kogu raha tagasi. Kui ülemus ähvardas mind vallandada, sest olin kaitsnud halvasti koheldud kolleegi, ma lihtsalt vaikisin. Aga sel korral oli mu ettevalmistus hea: ma olin õppinud konfliktilepitamist, töötanud läbirääkijana ja saanud organisatsioonipsühholoogiks.

Mingil hetkel oma tööelus oled ilmselt sinagi pidanud suhtlema mõne jobuga. Need on inimesed, kes alandavad teisi ja on lugupidamatud. Nad võivad röövida sinu saavutuste eest kogu au endale, süüdistada oma läbikukkumistes sind, rikkuda su privaatsust või murda lubadusi, rääkida sind taga, sinu peale karjuda ja sind maha teha. Organisatsioonipsühholoog Bob Sutton ütleb selle kohta, et nad kohtlevad teisi kui rämpsu, ja nad kas ei saa sellest ise aru või nad ei hooli sellest.

Loomulik vastureaktsioon on hakata end õigustama, aga see annab rünnakute tsüklile vaid hoogu juurde. Selle näiteks sobib üks klassikaline uuring, kus uuriti eri oskustasemega läbirääkijaid. Tavalised läbirääkijad sattusid kolm korda rohkem kaitse-rünnaku spiraali kui ekspertidest läbirääkijad. Eksperdid suutsid pea külmana hoida ja lisaks ka vastaspoole maha rahustada. Nad avaldasid oma reaktsiooni teise isiku käitumise kohta rahulikult ja püüdsid mõista, mis sõnumit teine inimene soovis edastada.

Aastaid olin ma seda teemat uurinud ja õpetanud. Nüüd oli aeg seda praktikas rakendada. Ma jätsin jutu pooleli, kõndisin oma vahelesegaja juurde ja ütlesin: “Teil on õigus minu esitatud andmetega mitte nõustuda, aga minu meelest avaldate te oma arvamust ebaviisakalt. Mind pole õpetatud intellektuaalset väitlust niimoodi pidama. Kas teid on?”

Ma lootsin, et see algatab vestluse vestluse pidamisest – et juhtida arutelu teemast endast eemale ja keskenduda rohkem arutlemise toonile. Ja minu üllatuseks – see toimis.

“Ee, ei…” kokutas ta, “ma lihtsalt arvan, et teil pole õigus.” Hiljem saatsin talle oma faktid ja tema mulle vabanduse.

Dr Suttoni määratluse järgi oli mu vahelesegaja ajutine jobu. Me kõik võime nii käituda ja hiljem tunneme end seepärast kehvasti. Üks uuring tõi välja, et neil päevadel, mil juhid käitusid solvavalt, tundsid nad end hiljem tööl vähem kompetentse ja vähem austatuna – ja neil oli raskem pärast kodus lõõgastuda.

Aga vahel võime jääda jänni n-ö kvalifitseeritud jobuga – inimesega, kes järjekindlalt alandab ja kohtleb teisi austusetult. Mõni aasta tagasi oli mul kolleeg, kelle kohta räägiti, et tal on tavaks koosolekutel inimeste peale karjuda. Kui olin seda lõpuks ka oma silmaga näinud, kogusin veidi mõtteid ja ütlesin siis talle, et minu meelest on see ebaprofessionaalne. Kolleeg hakkas end õigustama: “Ma tahtsin, et mu mõte kohale jõuaks!”

Kvalifitseeritud jobude psühholoogiale keskenduv uurimus toob välja, et neil on harjumus agressiivsust mõistuspärastada. Nad on suutnud end veenda, et soovitud tulemuse saavutamiseks peavad nad just nii käituma. Ma ei osanud sellele pikka aega kuidagi reageerida – enne kui intervjueerisin konfliktilepituseksperti Sheila Heeni, et teha oma podcastis WorkLife saade kontorijobudest. Ta soovitas seada agressiivsuse vajalikkus ettevaatlikult kahtluse alla: “Kas tõesti? Mulle on jäänud mulje, et sa oled palju targem ja palju loomingulisem— kindlasti suudad sa oma mõtte selgeks teha ka muul viisil kui kedagi maatasa tehes.”

Võrdsel positsioonil inimeste vahel kujutaksin ma sellist vestlust isegi ette. Aga mis siis, kui see jobu on su ülemus või mõni muu sinust kõrgema positsiooniga isik, ja sa ei saa lahkuda?

Pankades ja kinnisvaraettevõtetes läbi viidud uuring toob välja kaks efektiivset viisi, kuidas murda teisi halvasti kohtleva ülemuse käitumismustrit. Üks võimalus on vähendada enda sõltumist ülemusest. Mida minimaalsem on teie suhtlus, seda vähem saab ta sulle liiga teha. Teine võimalus on suurendada ülemuse sõltumist sinust. Kui tal on sind vaja, siis üsna suure tõenäosusega ta ei kohtle sind nagu rämpsu.

Kui mitte miski ei tööta, soovitab dr Sutton olukorda teise nurga alt vaadata: kujuta ette, et oled jobude spetsialist, ja mõtle, kui “suur õnn on näha niivõrd imelist, hämmastavat isendit”.

Allikas: artikkel on varem ilmunud The New York Timesis. Tõlge Egle Taklai.

Adam Grant

Adam Grant on Whartoni ärikooli professor ja mitme New York Times' i bestselleri autor. Tema raamatuid on tõlgitud 35 keelde ja ta on valitud maailma 25 mõjukama juhtimismõtleja hulka. Tal on doktorikraad organisatsioonipsühholoogias. Edasi avaldab autori loal tema juhtimismõtteid ja artikleid. Loe artikleid (22)