Ma olen seda teksti kirjutades väga emotsionaalne. Sest ma tunnen oma ebatäiusi liiga teravalt. Olen järjekordse koolipäeva üle elanud. Mu silmad on niisked.

Kui ma eelmisel sügisel õpetajatööd alustasin, siis ma kujutasin ette seda kõike umbes nii, nagu võiks ette kujutada ujumist soojamaa ookeanis. „Ma ju oskan ujuda!“, ma mõtlesin. Ma tean, mis tunne on, kui soe vesi vastu mu nahka puutub. Ma tean, kuidas liigutada oma käsi ja jalgu, et edasi liikuda. Vesi kannab mind. Ma pean ainult pea pinnal hoidma ja liuglema. „I got this!“, mõtlesin ma värisevate jalgadega esimestes tundides klassi ees seistes. Aga tegelikkuses viskusin kevadise tulvaveega möllavasse Pirita jõkke. Minu käed ja jalad ei allu mulle. Jäine vesi on mu ninas, kurgus ja silmades ning pehme liuglemise asemel ulbin, läkastan ja hüüan mõttes appi. Selle tohutu voolu ja mässu sees ma näen vaid üksikuid raagus oksi enda kohal minust möödumas, kui ma voolu sees kõigest hingest pead vee peal püüan hoida.

Katerina Oks

Katerina Oks on kahe väikese haldja ja ühe armsa krati ema, kes töötab Lagedi kooli 2. klassi õpetajana. Igal üürikesel vabal hetkel laulan ja loon. Usun iga oma hingerakuga, et armastus päästab maailma. Loe artikleid (1)