Taastumine viitab millegi vahepealse unustamisele. Algupärase olukorra juurde tagasi jõudmisele. Unustada midagi ebameeldivat, tagasi pöörduda haiguse eelsesse olukorda, kaotada selle põhjused ja sümptomid. Ühesõnaga olla nagu midagi poleks vahepeal juhtunud.
Spordis tähendaks taoline taastumine kasutut treeningut. Siin on mõte jätta igast treeningust kehasse jälg. Jäljed pole suured, aga aja jooksul kuhjudes moodustavad soovitud arengu sisu. Iga jälg algab kahjudega mis heal juhul muutuvad hiljem millekski kasulikuks. Sarnaselt ostlemisele. Esmalt loovutad raha, teed kulutuse. Kui tegutsesid targalt, saad vastutasuks kulutustega võrreldes midagi väärtuslikumat. Sa ei soovi jääda nulli, tulla algupärase olukorra juurde tagasi. Kuid järgmise kasuliku sammu jaoks vajad vabu vahendeid. Siit siis soovitus mõtelda spordis taastumisele kui valmidusele teha järgmine treening, olla piisavalt heas seisus järgmiseks pingutuseks.
Metafoori kasutades jõuab seletuste teel ainult teatud kaugusele. Natukene saab veel jätkata, kuna lõppeesmärk ongi rääkida rohkem rahast ja selle võimalikust raiskamisest.
Seega võib treeningule mõelda kui kasulike ostude reale. Siit paistab läbi küsimus, kui tõenäoline on teha järjest ainult kasulikke samme? Investeerimismaailm ja spordipraktika mõlemad kinnitavad, et õnnestumiste read on harva kestvad ja erakordne edu seotud rohkem õnne kui tarkusega. Rusikareeglina kavandatakse mõlemas maailmas järgmist ja suuremat sammu kogunenud edu arvelt. Või siis läbimõeldud laenu ja planeeritud kahjumi arvelt, pidades silmas kõike trumpavat oodatavat kasu. Kes siis pole kuulnud spordist pärinevat loosungit – no pain, no gain!
Spordi näidetega jätkates on esialgne treening enamasti väga edukas. Vähest olemasolevat on ju kerge kasvatada ja esimesi kilogramme lihtne kaotada. Loogilise järeldusena lisatakse koormuseid ja kannatuste talumiseks korratakse ülaltoodud mantrat. Kulutusi ja ohverdusi õigustatakse religioosse usuga lunastuse seotusesse kannatuste suurusega. Aja jooksul tulemuste juurdekasv hääbub. Aastakümneid piiripealse treenimise õpetust vaadati lõpuks ümber, tabades ära, et treenida tasub vaid nii palju, kui sellest suudetakse taastuda. Kuid mitte siis nulli tagasi jõudes. Moodne mõte soovitab treenida nii vähe kui võimalik, tegutsedes minimaalsete kuludega, võttes maksimaalse kasu. Keskne teema on taastumine.
Traditsiooniliselt on taastumise käsitluses olnud peamine roll ajal, täpsemalt ootamisel, kuni saab teha järgmise treeningu. Kultuuris üldisemalt on kasvanud nii aja hind kui ootused tulemuslikkuse suhtes. Isegi terviseliikuja soovib kiiremini ja rohkem. Võrreldes toidulisandi söömise, massaaži või füsioteraapiaga on treening palju raskem ja tihti ebameeldivam. Pealegi kaasneb taastumisvahenditega kordades rohkem toredaid aja ja tulemuslikkusega seotud lubadusi, kui kiiresti rutiiniks muutuva treeningus rassimisega.
Vajadus loob teenused ja tasahilju ongi tasakaal kaldumas treeninguga pingutamise asemel taastumisega putkestamisele.
Turg avastas kiiresti võimaluse müüa spordivahendite kõrval ja asemel taastumist. Turgu võib pidada teaduslikult tõenduspõhiseks. Paraku pole selleks argumentatsioon efekti olemasolu kohta. Tõendeid kogutakse ja uuritakse ostjate olemasolu ning nende kasvatamise kohta. Tegeliku efekti olemust käsitlevat teadust kasutatakse valivalt ja kriitikavabalt usaldusväärse mulje loomiseks. Ega ostjatelegi meeldi tõendamise keerukas olemus. Nemad eelistavad ju lihtsaid ja kiireid lahendusi.
Taastumisest on kujunenud suur äri
Kahjuks on osa heast ärist rajatud nullsumma-võidu põhimõttele, milles ühed on võitjad ja teised kaotajad. Olematu või lubatust oluliselt vähema efekti ostja kaotab lisaks rahale veel aega ning isegi mõistust, kuna tegeleb vale probleemi, või õige probleemi vale lahendamisega. Tihtipeale eksides kasvava riski teele. Enamus kiiretest ja mõjusatest vahenditest on mitmel põhjusel keelatud.
Huvitavaks nähtuseks on tehtud kulutuste kaitsmine. Ajaks kui soovitud tulemus ja selle lisandumine hakkavad vähenema või tunduvad liiga aeglased, on tehtud palju kulutusi ja ohverdatud hulganisti kallist aega. Keha kui keerulise ja tasakaalu hoida püüdva süsteemi vaates kasvab koos treeningu põhjustatud signaalide võimenedes organismi vastuseis, aga ka omamoodi tarkus, millega välditakse muutustega üle piiri minemast. Ehk mida treenitum inimene, seda raskem on seda paremaks, ehk ebatavalisemaks muuta.
Paradoksaalse tulemina suurendatakse treeningu muutmise asemel veelgi rohkem ressurssi taastumise meetmetele. Ettevõtluses on taolist olukorda iseloomustatud kui hea raha viskamist halva raha järele lootusega viimane kuidagi paremaks muuta. Harrastajatele ja kõrvaltvaatajatele jääb samas mulje vajadusest ka ise rohkem taastumisega tegeleda.
Teaduslike tõendite vähesuse ja kvaliteedi temaatika põhiosa võib kokku võtta kolme probleemiga.
Uuringutes osalejate arv on väga väike tulenevalt praktilistest asjaoludest. Raske on moodustada piisavalt suuri uurimisgruppe, kes on nõus pikaajaliselt alluma eksperimendi nõuetele ja samal ajal omada võrreldavat kontrollgrupi, kes oleks valitud mõjutuse meetodist puutumatud. Eriti raske on leida taolistesse uuringutesse tõsiselt treenivaid sportlasi, kuna see segaks nende treeninguid. Ometi rakendatakse meetmeid tõendite nõrkuse kiuste just tippspordis tulenevalt soovist ära kasutada iga vähekenegi tulemust lubav meede. See ei pea omama tegelikku toimet ja tihti piisab psühholoogilisest efektist ehk platseebost. St tippspordis võib kasulikuks osutuda ka kõige väiksem positiivne efekt.
Küsitavaks jääb, kas tavasportlane või harrastaja peaks sama muutuse eest isegi ühe euro maksma?
Näiteks toidulisandite mõju uurimise jaoks peab välistama ülejäänud toidu segava mõju. Taolisi eksperimente õnnestub läbi viia väikestes rühmades. Tänu nende ebaühtlasele ja suuremast populatsioonist eristuvale koosseisule võib tegelikkuses olemasoleva või puuduva efekti asemel näha juhulikult mida iganes.
Teiseks suureks väljakutseks on juba mainitud platseebo efekt. Kuidas koostada kontrollrühm massaaži, külmateraapia, sauna või muu manipulatsiooni efekti tuvastamiseks kui subjektiivsusega seotud mõjutuste välistamiseks peaks nii mõjutuse saaja kui selle mitte saaja olema teguri olemasolu suhtes võrdsetes tingimustes. Ehk kuidas jätta saunast ilmajääjale mulje, et ta on saunas?
Kolmandaks on keha füsioloogiliste reaktsioonide variatiivsus, kui mõnikord organism reageerib meetemele ja teinekord mitte. Probleeme on rohkem, sest teaduslike tõendite kogumine pole kunagi olnud lihtne.
Inimese ja ülejäänud loomade kehad pole kunagi elanud heades tingimustes. Idee, et siia-sinna üht-teist lisades või midagi tehes peaks keha sõnakuulelikult paremuse pole liikuma ignoreerib nähtamatu elevandina miljonite aastatega kujundatud keerukusse peituvat sitkust, millega kehad õppisid maailma tujusid ignoreerima. Sealhulgas elama ebaühtlase toidu koosseisu, äärmuslike temperatuuride ja paljude teiste stressialikate olukorras.
Olgu lõpetuseks mõned näited. Kogunevad tõendid, et spordijoogist saadav kasu on enamusel juhtudest ülehinnatud. Vastupidiselt lubadustele pärsivad treeningule järgnevad toidulisandid ja külmateraapia oodatava taastumise efekti. Põletik kuulub keha loomulike taastumise ja paranemise meetmete hulka ja selle pärssimisel võib olla oodatule vastupidine mõju. Toodutega võrreldes on tõenduspõhiselt ja reaalselt suurim efekt heal unel ja puhkusel. Juhul kui teil on selleks aga. Kiirustades kaotad esmalt raha ja siis une.
