Kristjan Port: kodanikupalga eksperimendist

Kristjan Port.

Soomes 2017. aastal alanud kodanikupalga eksperimendi esialgsed tulemused viitavad, et tingimusteta sissetulek pani inimestel küll silmad särama, kuid tööle ei utsitanud. Ideed ei tasu siiski veel maha kanda, leiab R2 tehnikakommentaaris Kristjan Port.

Soome sotsiaalkindlustusamet Kela maksis 2017. aasta jaanuarist kuni 2018. detsembrini 2000 juhuslikult valitud 25–58-aastasele töötule iga kuu pangakontole 560 eurot. Eksperimentaalne sissetulek säilitati ka siis, kui uuritav leidis palgatöö. Soomlaste suhteliselt suuremõõtmeline eksperiment oli üks paljudest.

Ühtlasi oli see üks esimesi omalaadseid, mis jõudis nüüd lõpule ja pakub esialgseid vaateid keerulisesse teemasse. Esikoht on suhteline ja selle teemaga kohe jätkame. Algatatud on mitmeid sarnaseid pilootuuringuid Hollandis, Itaalias, Šotimaal, Kanadas, Keenias, Ühendkuningriigis jm. Tõenäoliselt tuleb neil lähiajal juurde.

Tänastest katsetustest võib jääda ekslik mulje, nagu oleks tegu värske nähtusega. Siit siis kahtlusenoot soomlaste esikoha suhtes. Nad olid esimesed Euroopas. Tegelikkuses on universaalsel baassissetulekul suhteliselt pikk ajalugu. Sarnased arutelud olid kuumaks päevateemaks kapitalismi musterriigis USA-s 1960. aastatel.

Ameeriklased otsisid lahendusi kasvavatele sotsiaalsetele probleemidele. Muu hulgas loodi valitseva era-tervisekindlustuse kultuuri keskel riiklikult tagatud tervishoiukindlustus Medicare ja Medicaid. Need asusid teenindama majanduslikult haavatavamaid sotsiaalseid rühmi üle 65-aastastest nendeni, kelle sissetulek ei võimaldanud tervishoiuteenuste eest tasuda.

USA-s tehti rida Soomega sarnanevaid eksperimente. Mitmes maakonnas New Jerseyst, Seattle, Põhja-Carolina, Iowa, Indiana ja Washingtonini testiti tööst sõltumatu sissetuleku mõju tuhandetes peredes. Kogutavate andmete valikut on tagantjärele kritiseeritud. Toona tegutseti omaette ja mitmel juhul ei olnud tulemused võrreldavad. Ometi avastati mitmeid huvitavaid efekte. Näiteks leiti, et nn tasuta raha vähendas mõningal määral tööl viibitud aega, aga ei ajanud inimesi tööst loobuma. Töö vältimine ja laisklema asumine olid enim levinud eelarvamused. Seda on need tänaseni.

Mehed võtsid endale töönädalast tunnikese-paar ja naised rohkem, viiest tunnist tööajast kuni ligi viiendikuni. Viimased kasutasid seda peamiselt laste heaks. See omakorda avaldus positiivse mõjuna nende koolitulemustele, sealhulgas kõrgkooli lõpetamise edukusele. Samuti pandi mõnes kohas tähele haiglakülastuste arvu langust. Vähenesid nii tööl juhtuvad õnnetused kui ka erakorralise meditsiinilise abi kasutamise juhtumid. Omamoodi põhjustas skandaalse üllatuse Denveris kasvanud abielulahutuste arvu kasv. Võimalik, et tegemist oli metoodilise veaga, millele osutasid hilisemad uurijad.

Igal juhul kaasnes universaalse sissetuleku teemaga rohkesti positiivset. Hilisemalt kurja kuulsusega vabariiklasest president Richard Nixon pakkus 1969. aastal välja koguni idee luua perekondadele riiklik toetusprogramm. Teatud tingimuste täitmisel saanuks iga pere aastas riigi käest 10 000 dollarit Ideed toetasid vastanutest enam kui 75 protsenti küsitluses osalenuid. Parlamendi alamkoda kiitis kava heaks suure häälteenamusega.

Üllatavalt jäi plaani seadustamine toppama Senatis. Ootustele mõneti vastupidiselt hääletasid eelnõu maha sotsiaaldemokraatiasse kalduvad demokraadid. Nende põhjendus langes kokku siiski maailmavaatega – nad nõudsid veelgi liberaalsemaid eeltingimusi ja koguni kolm korda suuremat rahaeraldist. Võib vist öelda, et sellega nad keerasid vindi üle. Tänaseni pole antud teemat enam nii suurelt kaalutud.

Erand on Alaska, kus pärast naftamaardlate avastamist sätestas konservatiivist kuberner igale kohalikule elanikule aastas kuni 2000-dollarilise nn nafta dividendi. Seda on alaskalased saanud alates 1982. aastast tänaseni. Kuberneri poliitiline ja maailmavaateline taust on oluline lisainformatsioon. Ta põhjendas otsust konservatiivse majanduspoliitikaga, milles on raha kodanike käes ja nad ei pea küsima riigi käest almuseid.

Sõltumata maailmavaatelisest argumentatsioonist on muutumas seoses robotite võimaliku mõjuga tööhõivele riigi alamate rahaga varustamise küsimus mastaapseks väljakutseks. Siit siis ka uus eksperimentide laine. Soome tulemuste puhul peab arvestama muutunud maailmaga ja ilmselt ka kohaliku elukorraldusega.

Esialgsete tähelepanekute põhjal tingimusteta sissetulek Soome töötuid tööle ei aidanud. Neist osa leidsid küll tööd, aga nende osakaal oli sama töötutega, kes eksperimendis ei osalenud. Andmete detailne analüüs peaks valmima aasta pärast. Teine meediasse jõudnud sõnum tõdeb, et raha suurendas osalejates rõõmu. Hea seegi, sest kardetavasti suurendavad robotid pahaste inimeste arvu.

Kristjan Port

Kristjan Port on spordibioloog ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Loe artikleid (70)