“Olin kehasse suhtunud mõistust hoidva, üpris pettumuserohke anumana. Kodutänava nurgal avati tantsustuudio. Kohale jõudmiseks polnud vaja isegi teed ületada. Huvitav, kui laisk peab olema, küsisin endalt, et midagi seal pakutavast mitte proovida? Mõte tantsutunnist ehk ei täidaks rammetuse ning raevuga, nagu juhtub mõeldes Pilatese treeningule või spordiklubi liikmesusele. Äkki seda ei vihkaks?”
Sisedialoogi lugemine sünnitab kõnelejast ettekujutusi. On see teismelise neiu elust? – Hästi ei sobi, liiga mõtlik. – Järsku on keskikka jõudnud naisterahvas? – Pole võimatu. – On tal olnud aega õppida vihkama kehaliselt poppi? – Vaevalt on tegemist mehega. Seega naine. – Aga kui vana?
“Ma ei vihanud. Ei vihanud sedavõrd palju, et olin enam-vähem esimestest sammudest pisarais. Isemoodi nutt, mis sünnib rõõmust, mida ei osanud oodata.” Nõndaviisi jätkas oma lugu balletikoolis alustanud Michelle. Ta vandus, et tunne oli nagu esimese tütre sünnitamise ajal – selline “oh, kuidas ma olen sind oodanud” tunne. Täiesti loogikavaba. Ometi reaalne. 62-aastane daam tunnistas, et see, mis juhtus, oli armumine.
