Olin esimesi aastaid õpetaja, kui rääkisime ühe emaga, kuidas aidata tema poega, keda klassikaaslased kiusasid. Keegi ei tahtnud tema kõrval istuda, teda oma sünnipäevale kutsuda ja teda narriti julmalt. Rääkisin, kuidas püüame poissi aidata, aga lisasin, et ka ema saaks omalt poolt palju teha. Et juba see aitaks, kui poiss jõuaks õigel ajal kooli, kui ta peseks end ja kui ema annaks pojale selga puhta pesu ja riided.
Mul ei lähe iial meelest ema reaktsioon. Ta põrkas ehmunult mõne sammu tagasi, tõstis käe mu näo ette, viibutas sõrmega ja kohkumus pani ta kokutama, kui ta ütles: “Sellega te paljastasite end kui inimese, kes absoluutselt pedagoogilisele tööle ei sobi.”