Igor Kaasik: kukepükstes poisid. Kooliõpetaja kolumn

Sugudevahelised looduslikud erinevused psüühilises arengus on sama hell teema nagu koolikiusaminegi. I Foto: Ian Burt

Esimene kaunis kevadpäev nii kolmkümmend aastat tagasi. Et pääseda klassis istumise piinast, läksime õue ja et ühist popitegemist maskeerida, kordasime tähestikku. Palusin nimede tähestiku järjekorras poistel ja tüdrukutel eraldi ritta võtta. Tüdrukud said oma rea korda minutiga. Ilmus välja liider, kes oma lähemate abilistega käsutas kiiresti kõik õigesti rivvi.

Siis hakkas nalja saama. Vahtisime, silmad imestusest pärani, mida poisid tegid. Esimestki ei olnud nad veel paika saanud, hirmsa kisa saatel kraaklesid nad ja tirisid ja lükkasid kõik üksteist igaühe arvates õigesse paika. Kes kamandama kippus, sellele näidati koht kohe kätte, läbirääkimisi ei peetud, vange ei võetud. Ime, et nööbid ees püsisid ja keegi oma luid-liikmeid ei murdnud. Kui siis rivi lõpuks paika sai ja poisid küsivalt-uhkelt meie poole vaatasid, oli see tõesti tähestiku järgi enam-vähem, aga nägi välja pehmelt öeldes korratu.

Olin selleks ajaks juba kümmekond aastat koolis töötanud, aga esimest korda jõudis minuni selgus, kui teistsugused on õpilastena poisid ja tüdrukud.

Seda märkavad kõik, kes lastega töötavad ja mitte ainult nemad. Seletada seda erinevust on põhimõtteliselt võimalik kaht moodi.

Esimene: poisid ja mehed käituvad niimoodi seepärast, et seda lubatakse (poisid-jäävad-poisteks-suhtumine), selline on nende kasvatus, õieti kasvatamatus. Neil on tekkinud eriõigused selles ebaõiglases meeste poole kaldu maailmas ja nad kasutavad neid õigusi. Igaveses vaidluses, kas lapse psüühilises arengus on tähtsam loodus või kasvatus, on palju neid, kes on veendunult viimast meelt.

Kes nii arvavad, näevad tekkinud erinevust selles arengus kultuurilise nähtusena ning halvana ja muidugi on ka lahendus vastav: kasvatada tuleb teisiti, sooneutraalselt.

Teised, kes usuvad looduse otsustavat mõju, on minu kogemuse järgi altimad möönma ka kasvatuse suurt osa selles segaduses. Nad toetuvad aju-uuringutele, mis väidavad, et poiste ja tüdrukute aju areneb erinevalt, n-ö soospetsiifiliselt. Ma väga ei julge ajus surkida, pole selle ala mees, aga paistab nii, et eriti selge on erinevus otsmikusagara arengus, mis toimub tüdrukutel kiiremini ja poistel aeglasemalt. Otsmikusagar jällegi reguleerib võimet keskenduda, kontrollida emotsioone, pidada plaani.

See seletab ka, küll ainult osaliselt, miks tüdrukud oma rea kiiresti korda said ja miks see poistel võttis nii kaua aega. Tüdrukud lahendasid keskendunult konkreetset ülesannet, poistel olid päevakorral teised teemad, jumal teab, kellel mis.

Asi on muidugi hoopis keerulisem. Seda mõistan siis, kui näen poisse, kes suudavad oma emotsioone kontrollida ja keskenduda jäägitult näiteks lugemisele või joonistamisele või millelegi muule, kus sisimas sündiv motivatsioon on oluline. Neid poisse jätkub igasse klassi mitu ja nad ei pruugi olla mingid memmekad. Näiteks jalgpalliväljakul või turnimisredelil on nad tavaliselt parimate hulgas: kiired, osavad ja kartmatud.

Loodus või kasvatus ei ole lihtsalt põnev teaduslik küsimus, teadus teaduse pärast, vaid vastus sellele vormib tervet ühiskonda. Kuidas aidata poisid välja olukorrast, mida kiretu statistika väljendab nii: põhikoolist väljalangenute hulgas on enam kui 70% poisse, põhikooli lõpueksamid sooritab headele hinnetele 2/3 tüdrukutest ja ainult veidi üle poole poistest; üldkeskharidusega inimeste hulgas on vaid 40% poisse, kõrghariduses lõpetab 194 naist saja mehe kohta.*

Sugudevahelised looduslikud erinevused psüühilises arengus on sama hell teema nagu koolikiusaminegi, mida puudutasin veebruaris. Iial ei ole ma oma kolumni  kohta nii kurje sõnu lugenud kui seekord, lausa nii, et õhutan vägivalda koolis. Ometi peame neil teemadel rääkima, liiga palju on kaalul. Kui ei, siis lõppeb see kurvalt kõikide, nii poiste kui tüdrukute, nii meeste kui naiste jaoks. Millegipärast tundub mulle, et naiste jaoks kurvemalt. Ma ei oska seda seletada, võib-olla on see lihtsalt minu meesšovinistlik ülbus ja lohutus.

* Ruus, V.-R., Veisson, M., Leino, M., Ots, L., Pallas, L., Sarv, E.-S., Veisson, A. (2007). Õpilaste edukus, toimetulek ja heaolu koolis. Eesti kool 21. sajandi algul: kool kui arengukeskkond ja õpilaste toimetulek, TLÜ Kirjastus, 17–58.

Igor Kaasik

Igor Kaasik

Igor Kaasik on eesti keele ja kirjanduse õpetaja varsti juba 40 aastat. Alates 2016. aastast on tal ka õigus õpetada matemaatikat põhikoolis. Kooli kõrvalt on ta 24 aastat tegev ettevõtluses raamatute kirjastajana. Kord kuus kirjutab ta Edasile koolielust nii nagu see klassi eest välja paistab. Loe artikleid (20)