TikToki-kius. Iveta Tamm. “See l*ts käib minu koolis”.

Foto: Shutterstock.

Lapsevanem Iveta Tamm kirjutas Edasile oma lapsega juhtunust: teistele hoiatuseks ja erinevuste kaitseks. “Meil on ju kiusamisvaba õigusriik, kahjuks ainult paberil. Kogu probleem ongi ühiskonna teavitamises, et kuulake oma võsukesi, nende muresid ja aidake, sest mõnes olukorras riiklikku tuge ei ole,” ütleb ta kommentaariks.

Jalutan tütrega, tema on 14 ja mina liiga vana. Neljateistaastasele on kõik liiga vanad. Tema on punkar, mina tavaline, punkar olemisest välja kasvanud. Kuumus, tänav harjumatult inimesi täis, suundume üritusele, täis ootusärevust kogeda elamusi ja pettumust. Provintsilinn pakub alati mõlemat. Aga see on meie traditsioon, ilmtingimata käia just sellel üritusel. Tütar näeb välja erakordne nagu tavaliselt, nägu varjamas liiga silmatorkav must meik, ehted ja mustadele pükstele jämedate valgete pistetega õmmeldud paigad täis erinevaid sõnumeid. Ta on välimusega vaeva näinud, rahul oma ülesandega teistest erineda ja lõputuid pilke teenida. Muidu pidi elu igav olema. Raske tee, aga ta on harjunud, pea püsti ja võitlusvalmis, igast sapisest märkusest ta välja ei tee, aga vahel võib ta seisatada ja küsida: “Kas te soovisite midagi?” Tal on selgroo asemel titaantoru ja mässuline kunstnikuhing. Meil on koos tore.

Kulgevast rahvamassist eraldub noor naine, portselanpupeks võõbatud, ja seisatab meie ees. Pistab tütrele mikrofoni nina alla ja küsib: “Kas te vastaksite mõnele küsimusele?” Tütar nõustub, vaatab küsivalt minu poole, ma kehitan õlgu, vasta, kui tahad.

Astun vaikselt edasi, eeldan küsimusi ürituse või suve kohta, no midagi tavapärast. Pupe tulistab küsimusi sugude arvu, LGBT liikumise ja muu taolise kohta. Üllatun, aga tean juba ette mu ultraliberaalist lapsukese vastuseid: “Kõik võivad olla need, kes nad tahavad.” Tema maailm on heatahtlik ja vaba. Tema ühe tagi käisele on kirjutatud “Ma olen õnnelik, et inimesed on nii ilusad ja head”.

Suvi tormab edasi, päevad on palavad ja vilkad. Kuni tütar ilmub õhtul nõutult, telefon käes, mu kontorisse. “Ema, tead, see tibi, see oli tiktokker, ta pani intervjuu üles. Klassi-chat’is kõik arutavad seda. Mulle lubatakse peksa anda ja ära tappa.” Ei mingeid pisaraid. Titaantoru on murdumatu. Ta lahkus chat’ist, kirjutas tiktokkerile palve video eemaldada. Tema sõnumit ei loeta, kommentaare aina lisandub, kakssada, viissada, tuhat. Mõned pooldavad, enamus aga täis vihkamist ja roppusi. Õnnelikud koolikaaslased, kes soovivad ka “kuulsusest” osa saada, laovad välja nime, klassi ja kooli. “See lits käib minu koolis.” – “Ta on minu klassiõde.” – “Kasutatud kondoom, sellised tuleks seina äärde panna.” Jne. Lõpuks ometi on koht, kus välja öelda oma arvamus, mida näkku öelda pole julgetud.

Kirjutan veebikonstaablile, nädalavahetus, vastust ei tule. Teen avalduse politseile, vastust ei tule. Saan soovituse pöörduda advokaadi poole, esimene vastab eitavalt, intervjueerija on tema klient. Helistan järgmisele, kes vähemalt oli nõus veel nimesid soovitama, internetikius ei ole tema ampluaa ja ta tõdeb, et mul on keeruline õiget juristi leida, sest intervjueerija esindajaga ei taha eriti keegi vaidlustesse astuda. Olen kindel, et tiktokker on rikkunud õige mitut seadust. Tuletan meelde koolile antud allkirja, et luban oma alaealise lapse nime ja fotot kooliüritustega seoses avaldada. Intervjueerija ei tutvustanud end, ilmselt eeldas, et ta kuulsus on nii üüratu ja ta tutvustamist ei vaja. Ei küsinud luba intervjuu avaldamiseks ega isegi maininud, kuhu ta selle üles laadib. Saan veel soovituse kirjutada laste ombudsmanile.

Trükin ja trükin ja trükin. Tunne on, nagu oleksin alustanud mõttetut ristisõda kõige väiksema mure pärast maailmas. Eemaldada minut intervjuud internetiavarustest. Minu lapse intervjuud. Üritan mitte lugeda uusi ja uusi ähvardusi. Tütar ei taha üksi linna minna, loobus meigist ja tundub pisut hirmunud. Küsin talt, kas ta tõesti kardab, ja ega ta ometi murduda ega muutuda taha, äkki peame minema ja ostma roosa kleidi. Roosast kleidist loobub, aga üksi linna ka ei lähe. Saan ausa ülestunnistuse, et ta kardab peksa saada. Käsutan ta pea tagasi püsti ja käin ta käigud kaasa, meiki pole. Tuulutuseks läheb ta sõbraga teise linna, intervjuu on ka sinna jõudnud, tänaval hõigatakse neile järele.

Uus nädal, hakkan saama tembeldatud ja allkirjastatud vastuseid. Politsei ei saa videot eemaldada, TikTok ei tee koostööd, ombudsman ei tegele probleemiga, pakutakse tasuta psühholoogilist abi ja soovitatakse pöörduda Andmekaitseameti poole. Pitsat on all, paber kausta ja asi lõpetatud. Video samal ajal keerleb, kommentaarid lisanduvad. Hirmsaim kõigist õudusunenägudest. Kafka kasutu bürokraatiamasin ja õudusfilmi stsenaarium selle sees.

Minus tekib viha, ma ei karda oma tütre pärast. Meenub uudistest number laste enesetappude arvu kohta. Mitu neist on tingitud sellistest kommentaaridest? Aga kui mu tütar oleks nõrgem? Kas ta julgeks minna kooli? Linna? Tema sõbrannad, gootid, punkarid, kelle kõik päevad on täis neid samu sapiseid pilke, hõikeid tänaval “Kas nõiad on väljas?”. Meie lapsed.

Lõpuks saan armsalt inimeselt veel ühe advokaadi numbri. Noor naine teatab, et tema ei karda kedagi. Helistab tiktokkeri esindajale, selgitab mulle pikalt kuulsuse tagamaid, räägib rahast, mis teenitakse laikide ja halvustavate kommenteerijate kohtusse andmisega. Äri. Eetika sinna ei kuulu. Ta on täis hakkamist minna kohtusse, minagi vist, kuid tütar loobub, ta ei taha selle jamaga rohkem tegemist teha. Protsess võib võtta aastaid ja tuhandeid, lõpptulemus teadmata, tuttav jurist hoiatab, et kohus on ettearvamatu, täiesti identsed juhtumid võivad saada sootuks erinevad lahendid. Video kustutatakse, tütar saab napisõnalise vabanduse, et tiktokker polnud video eemaldamist palunud sõnumit märganud. Kaks lauset. Luban endale korra mõtte, et ka see noor naine on võib-olla tulevikus ema. Milline? Aga rohkem ei muretse, ilmselt sünnib talle täpselt sama perfektne portselanist beebi, kes vastab kõigile ühiskonna normidele. Ja oskab teha palju raha nende arvelt, kes on teistlaadi.

Me peaks vist unustama, elasime üle, kulutasime 162 eurot, tunde kõige väärtuslikumat ehk oma elu ja mõningaid närvirakke. Kooliraha. Tütrega on kõik hästi, tal on perekond, tal on oma kogukond, kes toetab. Ta pole üksi ega nuta patja. Aga teised? Need erinevad. Erinevus rikastab, toetame seda, teist ja kolmandat vähemust, mõistame kõiki, loosungid, loosungid, loosungid. Aga kettide ja neetidega teismeline äratab endiselt hirmu, kujutab ohtu ja väärib hukkamõistu. Ikka veel. Mitte ainult nõukogude ajal. 2021. Ja alati. Võib-olla jah on metsaline olemas… Meie kõik.