Igor Kaasik: ikka ja jälle nutitelefonist, millest siis veel. Kooliõpetaja kolumn

Foto: Unsplash

Piinlik on juba nutitelefonide kallal võtma hakata. On tunne, justnagu peksaksid maaslamajat, hale hakkab. Haletseda ei ole aga siiski midagi, selle valdkonna äri õitseb ja õilmitseb ja meie oleme need, kes on jalust löödud ja meeleheitel. Vaadake või professor Taagepera hiljutist artiklit selle kõnekat pealkirja “Neetud nutitelefonid suretavad eesti keele”.

Kui varem räägiti rohkem sellest, et arvutite eest on kaitsetud lapsed, siis nüüd on näha, et kaitstud ei ole keegi. Praegu räägin siiski lastest. Minu vaatenurk õpetajana on kitsas, näen nutitelefoni jubeda nuhtlusena, tüliõhutajana, vahendina röövida meilt meie inimlikkus, sõltumatus, Saatana enda sigitisena, kui isiklikuks minna. Millest sellised primitiivsed kired? Kohe seletan.

Kuidas me elus hakkama saame, sõltub sellest, kuidas teisi mõistame. See oskus tuleb suheldes, teisele silma vaadates, näoilmet jälgides, häält kuulates selle kõikides nüanssides. Usun, et seda võimet nutitelefon nüristab. Mõned aastad tagasi märkasin vahetunnis, et lapsed ei vaata üksteisele enam otsa. Suurem osa istus oma telefonis ja kui sealt sõpradele ka midagi näidati, siis olid kõikide pilgud ekraanil. Sellest avastusest hirmutatuna nõudsin kõik telefonid hommikuti enda kätte ja poolteist kuud suutsingi seda korda pidada. Siis enam ei jaksanud. Telefone koguda, hoida ja pärast tunde jälle kätte jagada ei olenudki nii lihtne nagu arvasin ja tundus nõudvat rohkem energiat kui kogu ülejäänud töö.

Igor Kaasik

Igor Kaasik

Igor Kaasik on eesti keele ja kirjanduse õpetaja varsti juba 40 aastat. Alates 2016. aastast on tal ka õigus õpetada matemaatikat põhikoolis. Kooli kõrvalt on ta 24 aastat tegev ettevõtluses raamatute kirjastajana. Kord kuus kirjutab ta Edasile koolielust nii nagu see klassi eest välja paistab. Loe artikleid (22)