Ühes oma varasemas artiklis „Mulle, palun, midagi magusat“ kirjutasin ma peenetest dessertveinidest, mis valmistatud üliküpsetest hiliskorje viinamarjadest. Seekord jätkame teemat kangendatud dessertveinidega. 

Alustuseks peame taaskord minema veininduse A ja O juurde ehk siis Prantsusmaale. Aasta oli siis 1276, kui pandi maha esimene tõsine maamärk mitte ainult kangendatud dessertveinide, vaid ka kangete napside valmistamise ajaloos. Väga värvika elulooga Kataloonias itaallaste peres sündinud alkeemik Arnaud de Villeneuve (hisp. Arnaldus da Villanova) kolis toona elama tänase Roussilloni pealinna Perpignani. Kuna kõige muu kõrvalt oli ta suur veinihuviline, sai ta kiirelt aru, kuidas kohalikud veinimeistrid, kaupmehed ja ka konsumeerijad veinide säilitamisega hädas on. Sel hämaral ajal ei kasutatud veinide laagerdamisel ja säilitamisel veel tammevaate, ammugi mitte klaaspudeleid. Kogu veinivalmistamine, hoidmine ja transport käis savist amforate, doliumite ja veel mis iganes nimedega igatsugu mõõtudes anumate abil. Kuna selliseid anumaid oli keeruline õhukindlalt pitseerida, riknesid Roussilloni palavas kliimas valminud suurepärased veinid väga kiirelt. Arnaud oli varemalt uurinud pärsialaste parfüümide valmistamise tehnoloogiaid ja ta teadis väga hästi, et alkoholikeskkonnas säilisid eksootilised idamaised lõhnaveed pea muutumatuna kaua aastaid. Tal tuli pähe idee destilleerida veini lootuses, et saadud tulemus annab veinile sarnaseid omadusi ja ei lähe kiirelt äädikaks. Tulemuseks oli midagi vägevat – ta nimetas selle kui aqua vita ehk siis maakeeli eluveeks. Kuigi tegemist oli oma olemuselt lihtlabase viinamarjapuskariga, võitis see kiirelt populaarsust ja juba varsti müüdi sarnaseid kärakaid muuhulgas ka Pariisi apteekides eau de vie nime all. 

Igor Sööt

Igor Sööt on VinsDeFrance peasommeljee ja lektor Eesti Sommeljeede Erakoolis. Loe artikleid (42)