ETV 2-e esmaspäevaõhtune Plekktrumm on mitme hooaja vältel tõestanud oma elujõulisust ja väärib kindlasti kohta ETV põhiprogrammis. Kui mõelda veidi ERR-i olemasolu missioonile ja maksumaksja tellimusele, siis usun, et tegemist on lähema paari hooaja otsustega. Saatejuht Joonas Hellerma töös ei paista küll liigset ambitsiooni tõusta Urmas Oti kõrvale ja on ju saatekülaliste vähemasti tänane tegevusala piiritletud konkreetse vaatajaskonnaga, kuid ometi on selle vestlussaate formaat Oti legendaarsele Carte Blanchile juba praegu kõige lähemal. Alustades suhtumisest oma külalistesse, tehtud eeltööst ja lõpetades vestlussaate usalduslikku õhkkonda eeldava intiimse stuudiokujundusega. Laud, lamp ja inimene. Huvitav inimene.
Lõppeva nädala esmaspäeva õhtul oli Plekktrummi külaliseks saate senise ajaloo kõige noorem intervjueeritav, Tartu Ülikooli teise kursuse tudeng ja Sirbi laureaat 2018 Mikael Raihhelgauz. See Plekktrumm ei olnud eriline kindlasti mitte ainult saatekülalise nooruse või päritolu tõttu. Kel ei õnnestunud näha, vaadake järele ja veenduge ise. Formaat näeb saate lõpuminutil ette saatekülalise kultuurisoovituse, mis Mikaeli suu läbi kõlas ettepanekuna vaadata Vene Teatris, teatri peanäitejuhi Filipp Losi lavastatud etendust „Mure mõistuse pärast“. Mikael Raihhelgauzi mitte liiga kauge sugulane on Odessas sündinud, praegu Moskvas tegutsev lavastaja, hea sõber Jossif Raihhelgauz.
Jossif on kas üksi või teatriga osalenud meie rahva/kultuuridiplomatia projektides alates 2012. aastast. Teater sõitis täies koosseisu 2013. aastal Jerevani, 2015 toetasime koos Odessat „Odessas on rahu ja pidu“, 2016. aastal esines just Raihhelgauz enne Mihhail Bojarskit Peterburis, luues keskkonna, et D´Artagnani ja Eesti kodanike vahel selleks ajaks haigutanud poliitiline sügavik saanuks ületatud. Mõni kuu tagasi esitas Borjaski üleskutse taastada Venemaa teatrites kunstiliste kollektiivide järelvalveorganid, otse öeldes taastada tsensuur teatrite tegevuse üle. Selles, aga paljudes muudeski küsimustes on Bojarski ja Raihhelgauz eri meelt. Näiteks käib Jossif väsimatult naaberriigi suurtes telekanalites demokraatia eest seismas või Ukraina / Odessa positsiooni kaitsmas. Teenides selle aktiivsuse tõttu suveräänse inimesena loomulikult ära mõlema osapoole kahtlused ja pahameele. Tuttav tunne.
2013. aasta novembris põles Moskva kesklinnas teater „Kaasaegse näidendi kool“. Hoone, milles pidas oma pulmapidu Tšaikovski, armastas kohtumisi korraldada Tšehhov, laulis Šaljapin, on olnud Jossif Raihelgauzi juhitud teatrile koduks viimased kolmkümmend aastat. Möödunud nädalal, 25. jaanuril toimus teatri taasavamine, mis tõi kokku väga tähelepanuväärse auditooriumi. Paljude teiste tervitajate seas esines Eesti muusikasõpradele hästi teada ja laiemale publikulegi kohe-kohe väga heaks tuttavaks saav Novaja Opera kollektiiv eesotsas selle kunstilise juhi Dmitri Bertmaniga. Bertman toob tänavustele Saaremaa Ooperipäevadele Georg Otsale pühendatud lavastuse ja on ühtlasi 2020 aasta augusti lõpus toimuva Birgitta Festivali kunstiline juht. Tänavune, järestikus 15 Birgitta Festival on pühendatud Eri Klasile, festivali loojale. Tänavu 7. juunil saanuks maestro Klas 80-aastaseks. Paljude orkestrite kõrval jõudis Eri olla ka Novaja Opera peadirigendiks.
Eri Klas ja Jossif Raihhelgauz kohtusid minule teadaolevalt üks kord ja see leidis aset Tallinnas, 2013. aasta augustis, Jeltsini bareljeefi avamise järel. Etteruttavalt, aga etteruttavalt seepärast, et bareljeefi avamiseni on veel Ülestunnistuse artiklisarjas minna ja minna, markeerin et Eri Klas lendas avamisele oma kulul väikese propellerlennukiga Tartust, otse Saksa dirigentide koolituskursuselt. Kuna kursuste range päevakava tõttu ei saanud maestro osaleda bareljeefi avamisel, siis korraldasime talle eraldi kohtumise Naina Jeltsinaga, mille järel jalutasime üheskoos Raekotta, Tallinna linnapea Edgar Savisaare vastuvõtule. Peale vastuvõttu Raekojas sõitsime Jossifi ja Eriga koos Tallinna Lennujaama, kus väike properlennuk maestro taas peale võttis ja Tartusse Saksamaa noori dirigente koolitama tagasi viis. Selline mees oli Eri Klas.
Raihhelgauzi seob pikaajaline sõprus Venemaa liberaalse poliitilise tiivaga, mistõttu on igati loogiline, et teatri taasavamisel olid kohal nii teatri nõukogu esimees Anatoli Tšubais, endine ja mõningate reitingute järgi korduvalt maailma parimaks rahandusministriks nimetatud Aleksei Kudrin, Nõukogude Liidu laialisaatmise ideoloogiline ja mis kõige olulisem, juriidiline arhitekt Gennadi Burbulis ja loomulikult Naina Jeltsina. Boriss Jeltsini lesega ei olnud ma kohtunud aastast 2013. Tänavu 87-aastaseks saav Naina Jossifovna on erakordselt heas füüsilises vormis ja meenutas soojalt Tallinna külastust. Leppisime kokku, et mitte viimast. Oli erakordselt soe ja südamlik õhtu, millel ei olnud mingit ühisosa sellega, mida loeme ja näeme nii meie kui naabrite meediast.
Tutvus Jossifiga läheb sinna, kus eelmine lugu lõppes, 2012. aasta kevadesse, kui kavandasime rahvadiplomaatia aktsiooni, Ülemaailmne Odessiitide Klubi esitleb „Odessa sõidab Tallinnasse“. Kui 2011 suvine „Tallinn sõidab Odessasse“ oli puhas afäär, millest kasvasid välja väikestviisi Tallinna kultuuripäevad, siis 2012 lähenemine oli selgelt süsteemsem. Kõige paremini vastas üha kasvava programmi mõistele „festival“; sõnale, mida me ise kunagi kasutanud ei ole. Tegemist pidi olema väga laiapõhjalise Odessa kultuuri tutvustava programmiga.
Odessiitide vastukülaskäigu juhatas sisse 2012. aasta maikuus, Rotermanni keskuses US ART Gallerys avatud, New Yorgis elava vene-ukraina-ameerika kunstniku Juri Gorbachevi näitus. Vaadates 2019. aasta alguses tagasi viimasele kümnendile ei ole põhitöö kõrvalt korraldatud sajakonna sündmuse seas olnud ühtegi, mille suhtes oleksin olnud skeptilisem kui Gorbachevi näituse korraldamise eel Tallinnas 2012. Esiteks seepärast, et nii nagu kunst oli kauge minu jaoks siis, on meil õnnestunud seda distantsi teineteise suhtes hoida tänaseni. Teiseks ei saanud ma puhtfüüsiliselt aru, kuidas on võimalik selle näituse korraldamisega teenida raha. On teatavasti oluline vahe, kui teha midagi hingele ja teadlikult missioonitundest panustades või teha midagi, mis ei ole väga hingele, aga millele tuleb peale maksta. Näiteks 2017. aasta sügisel toimunud Tabureti suursündmusele ei tohtinuks peale maksta, kui samas DDT ja Rahvusmeeskoori kokkupanek 2015. aastal või Odessa, Armeenia aktsioonidesse on subsiidiumid olnud alati sisse kirjutatud. Kujutan ette, et näiteks suurettevõtjaid vaevab erakondi rahastades sama emotsioon. Kus siin on hing ja kus on siin kasu, aga nagu öeldakse „nada Fedja, nada“.
Seega olin Gorbachevi näituse eel väga skeptiline. Galerii üür, kunstniku piltide transport ja raamimine, kunstniku lennu ja elamisega seotud kulud ning lisaks kõik muu, mis teeb näituse avamisest sündmuse. Kokku selline 12 000 eurot raha, mis tuleb reeglina pangaautomaadist. Eestis korraldatud sündmuste eeliseks on siiski see, et aegajalt on võimalik mõnda kulu kanda arvega. Kõik, mis toimub aga kodumaalt eemal, juhtub sulas.
Kogu viimase kümendi ja nimetatud suurusjärgus sajakonna sündmuse korraldamist ühendab lisaks skepsisele veel üks nähtus. Kaks korda olen ma teeninud nende aastate jooksul raha. Teine neist oli Juri Gorbachevi näituse korraldamine Andrei Dvorjaninovi poolt äsja renoveeritud Schloss Fall lossis Keila – Joal 2014. aasta suvel ja esimene toosama Gorbachevi näitus 2012. aasta maikuus Rotermannis.
Kokku müüs Juri Gorbachev kahel näitusel töid üle 200 000 euro eest, mis on tema endagi kunstniku CV-s tähelepanuväärne tulemus. Selle eduloo arhitekt oli Tallinas vaikselt, tagasihoidlikult, aga visalt oma kuratoori tööd tegev galerist Olga Ljubaskina. Arvata, et Juri oma suure ameerikaliku naeratuse ja müügitalendi tõttu meile sõpru juurde tõi, ei maksa. Gorbachev oli kõige vastand, milles seisnes Eesti kunst neil aastatel. Edu toodab edu eeskätt Ameerikas.
Müügitöö tulemust nautisid lisaks kunstnikule ja üürileandjatele ka korraldajad. Nii, et lisaks sksepsisele ja teenimisele võib siia loetellu lisada veel piinlikkustunde. Seda, et Juri Gorbachev oli suurepärane müügimees, aimasime ette, aga minu puhul uduselt. Emigreerudes 1990. aastal Nõukogude Liidust, väänas ta oma perakonnanimest juba esimestel New Yorgi aastatel tulemust nagu pesuvett matšalkast. Valge Maja, Hillary Glinton, Rolling Stones mehed ja Barbara Streisand omandasid Juri töid kümnete kaupa. Tõeliseks megatäheks tõusis aga Gorbachev seejärel, kui USA Stolichnaya viina kaubamärgi õiguste kandja valis Gorbachevi töö oma uue toote etiketile. Kümned miljonid inimesed jõid Juri kujundatud viina ja Juri teenis iga lonksu pealt oma sendi või paar. Sellest kõigest sain detailides teada hiljem, kui olime ise näituse korraldamiseks sisse pandud raha pea kahekordselt tagasi saanud. Maikuus 2012. aastal, Tallinnas.
„Ülestunnistus“ on Meelis Kubitsa poolt alates 28. oktoobrist igal nädalal jooksvalt kirjutatud ja läbi kalendriaasta avaldatav artiklisari, mis võtab kokku tema mittetulundusliku tegevuse viimasel kümnendil. Tegemist on igas mõttes suveräänse ja omanäolise looga, mis on põhinenud kodanikualgatusel ja aidanud tutvustada kultuuridiplomaatia võimalusi ja laiendanud selle mõistet.
Meelis Kubits
Meelis Kubits on Kultuuripartnerluse SA juhataja, varasemalt Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kümnel aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (64)
