Sõnas „tööstus“ on kaks osa. Esimene pool mainib töö tegemist ja lõpp us koondab selle nähtuseks nagu „mitmekesisus“, „patukahetsus“, „mustus“ vmt. Erinevalt põllupidamise ööpäeva- ja aastaringsest vahelduva tempoga katkematust toimetamisest muutis tööstusrevolutsioon töö konkreetseks, masinlikult täpse kirjelduse, aja ja koha määratlusega tegevuseks. Uued sõnad fokusseerisid hoolikamalt millise tööstusega on tegemist, mida tähendavad „tööaeg“, „spetsialist“ jne. Tööstusrevolutsiooniga seoses väärib märkimist „vaba aja“ käsitlus. Seda mitte põllutööde vahele pikitud piibellikus kirikupäeva mõttes, vaid majandust toitva ajana, mille jooksul osteti ja kasutati tooteid ja teenuseid.
Inimene võib olla kapriisne, aga masin on seda kindlasti. Need nõuavad hoolt ning suhtlemisel programmilist konkreetsust. Põllul või meistri kõrval kordamisele rajanenud haridus muutus koolis läbiviidavaks teadmiste ja oskuste süsteemipäraseks sisestamiseks. Õppimisele oli määratud aeg, klass ja programm. Lõpetaja läks tööle keskkonda, mille normatiivse kultuuri määrasid masinate võimed. Koolidiplom näitas millise masina osaks keegi sobib. Massitoodanguna väljusid universaalsed lihttöö tegijad, kuid kool tootis ka insenere ning juhte.
Umbes selliselt võiks kirjeldada märgatava osa hiljutisest sotsiaal-majandusliku arengu pildist. Kunstnike ja arstide kirjeldusest võiks loota rohkem inimeseks olemisega seotut, aga ka neid inimese vajadusi rahuldava töö vorme paigutatakse tööstusliku kultuuri raamidesse – meelelahutustööstus, tervishoiutööstus jne. Kord on majas. Vähemalt seda usutakse, sest ka mõtlemises võimutsevad steriilsed kategooriad.
Hüvesid loova masinavärgi tõhusa toimimise jaoks oli loomulik jagada asjad ja olukorrad vastavalt kasulikeks või kahjulikeks, headeks või halbadeks. Tehnoloogia, mis aitas tööd teha, oli hea. Tööd asendav tehnoloogia oli hea. Need võimaldasid teha tööd paremini ja rohkem. Automatiseerimise suurenemise ja mobiilsuse kasvuga sai osa tööd endaga kaasa võtta. Üha rohkem tööd õnnestus teha väljaspool töö kohta ja töö aega. Seega kuulutati headeks nii automatiseerimine kui mobiilsus. Näis, et kõik on rahul ja rõõmsad – asju oli rohkem.
Ainult, et aega ei tulnud juurde. Asjaolu, mida tajutakse, aga ei märgata. See tähendab, et defitsiitset ressurssi ei suudeta kaitsta, kuna selle kadu tuntakse enamasti siis, kui aeg on otsakorral ja teha veel väga palju. Aega napib isegi kõikide vaevaga hangitud toredate asjade üle rõõmustamiseks. Aja hinda kajastavad rohked ütlused, aeg on sõnu väärt. Räägitakse kasulikust, väärtuslikust, hangitavast ja hoitavast ajast, töö-, pere- ja oma-ajast. Pole kuulnud, et keegi oleks rääkinud ajast kui saastast.
Saastale mõeldes on ilmselt enim hirme äratavaks radioaktiivsed jäätmed. Kiirgussaast on nähtamatu. Selle mõju tajutakse liiga hilja. Nõutakse, et selliseid aineid hoitaks kõrge turvalisusega panipaikades. Teisalt kätkeb keskkond väikeses kontsentratsioonis igasuguseid kiirgusallikaid. Neist tekib looduslik taustaradiatsioon. Nii on olnud aegade algusest, mistõttu keegi ei pea neid millekski, ega nimeta radioaktiivseks ja heaolu ohustavaks saastaks.
Paistab, et midagi sarnast on juhtunud tööga. Leidub kõrge väärtusega, konkreetses kohas tehtavat tööd. Pole vahet, kas selleks on töökoht või kodu, või kas aega nimetakse töö-, kodu või sõprade ajaks. Mobiilsus võimaldab Tootsi moodi kanda taskus kaasa veel igasuguseid vähemaid tegemisi ja toimetamisi, märkamata selles prahti. Sest töö kui õndsuse saavutamise vahend on sedavõrd küllastunud pool-religioosse hiilgusega, et selle käsitlemine saastaga samas lauses tundub pühaduse riivamisena. Ometi pole kõik tööd väärtuselt võrdsed. Siit peaks loogiliselt järelduma, et leidub kaduvväikese kasuga ja isegi kahjulikku tööd. Pidades silmas kuluvat aega, muudab ju kasutu töö ka aja kasutuks. Religioosses sõnastuses kuratlik fenomen, mille abil õnnestub kaks püha nähtust muuta plaksult taunitavateks.
Kasutu töö lõhub peresid, mürgitab suhteid, röövib töövõimet ja kahjustab tervist. Ega lase teha väärtuslikku tööd. Harjudes töö saastaga, harjutakse muu saastaga, sealhulgas vaimu kurnava infomüraga.
Siitki leiab saaste teemale veel ühe paralleeli. Informatsioonist osa on hinnaline ja levik ohtlik. Sellise aine hoidmist reguleerivad seadused ning kaitsevad müürid. Samaaegselt ümbritseb meid looduslikku taustakiirgust meenutav infomüra. Õnnetuseks vastupidiselt looduslikule, infosaaste kontsentratsioon aina suureneb ja intensiivsus kasvab, laastates aja ja tööga põimunud hinnalist ressurssi. Selleks on tähelepanu.
Mis haigus see nüüd oligi, mille puhul pole keskendumiseks aega ega tähelepanule võimalust? Kes oskab seletada massides ägenevate masendushoogude päritolu? Ja siis oli mingi sakslase nimega haigus tänu millele ei jää haiguste nimed ega üldse enam miski meelde. Aju räsivate probleemide arv kasvab kõikjal, kus ühiskond peab end arenenuks.
Tööga teenitavast palgast ühiskonna poolt kogutavatest maksudest moodustavad valdava osa kulud stressi tagajärjel tekkinud haiguste ravile. Ei tahaks uskuda, et olla haige ongi arengu hind.
Loodetavasti pole see tõsi. Loodetavasti märkab ühiskond töise saasta olemasolu ja kuulutab sellega tegelemise kohustuslikuks sarnaselt regulaarsele prügiveole. Instinktiivseid samme võib siin-seal juba märgata. Mõne aasta eest sätestati Prantsusmaal võrdlemisi karmide sanktsioonidega seadus, mis ei luba tööandjatel töövälisel ajal alluvatele töise sisuga sõnumeid saata. Lõuna-Korea seadused nõuavad on-line mängude pakkujatelt, et nad ei laseks lapsi uneajal mängukeskkonda. Mõned tööandjad õngitsevad eksperimentaalsete töökorralduse meetmetega töövõtjatest sisukamaid töötunde, võimaldades ülejäänud aja vabaks jne.
Töise saasta kõrvetust on hakatud tajuma.
Raskusi on selle allikate äratundmisega. Oleme unustanud, et tööstus on ajalooliselt seostunud teatud mustusega. Ehk on tabanud kogu kultuuri omalaadne Alzheimer, kustutades kollektiivsest mälust töö aega raaminud pesemise rituaalid? Seebi kasutamine pole siin mõistujutuna mõeldud. Võta prahi hulgast tagasi osa aega, pühi see muust infost puhtaks ja kuuluta enda omaks. Peagi märkad, et keha tahab kuhugi minna, midagi teha, et siis oleks põhjust higi maha pesta. Kui sa ise ei oska endale kasulik olla, siis vähemalt ei saasta sa sellel ajal teiste aega.
