Kristjan Port: vastupidavusest

Kes siis pole unistanud, et ta soovid täituksid, et ei peaks kannatama, et elu oleks nauditav ja täidetud õnnega? Järelikult pole kõik korras ja on, mida soovida.| Foto: Shutterstock.com.

Vestluses tuntud triatlonitreeneriga tõdes viimane, et ta on aastatega targemaks saanud. Peast käis läbi mõte, et erinevalt teadmistest kasvab tarkus teadmistes pettumise, vigade tegemise abil. Sestap küsisin, kas ta sportlased on nüüd kehvas seisus, kui tema on targemaks saanud. Õnneks mitte, kõlas vastus. Kõigi tulemused on paranenud. Küsimuse peale, mitu viga ta kavatseb veel teha, vastas treener – umbes paarkümmend tuhat.

Lapsevanema tarkuse proovikiviks võiks olla küsimus: kas ta saadaks oma võsu sellise treeneri juurde? Küsimus ei ole spordiala valikus, vaid millegi monumentaalsema kavandamises. Inimesel on üks elu ja siis polegi ta enam vajalik. Vastik ja väljakannatamatu mõte. Mis pole ju vale, aga vajab suhestamiseks omajagu kõvadust. Ühekordse toidunõu ajutine vajadus ei kaalu üles selle tähtsusetust ja olematust ehk eksistentsiaalset kergust, mille Milan Kundera võttis kokku pealkirjas “Olemise talumatu kergus”. Papptaldrikust eristuvalt läheb meile mõte tähtsusetult elatud elust korda. Sedalaadi kergus peaks olema talumatu.

John Stewart Mill tõdes 1861. aastal, et “parem olla rahulolematu inimene kui rahuolev siga; parem olla rahulolematu Sokrates kui rahulolev tobu”.

Igihaljast dilemmat kasutas elu mõtestamise teemalise veste sissejuhatuseks Jim Holt, keda huvitas seaga võrdluses inimeses leiduv “eriline”. Sest enamus loobuks taolise valiku puhul seamoodi heast õndsusest. Kuigi mitte kõik. Küsimus on lapsevanema valikus, sest lapse jaoks saabub maailmavaateline arusaamine väikese hilinemisega.

Põrsastel on teadvus nagu meilgi. Nad kogevad maailma inimesega sarnaselt. Võimalik, et neil on piisavalt arenenud enesekäsitlus. Nad teevad vahet heal ja halval ning oskavad otsida ning leida mõnu pakkuvaid olukordi. Sead elavad antud hetkes, nüüd ja praegu. See on hedonismi aeg. Nautida ei saa minevikku ega tulevikku.

Ja siin võib-olla peitubki inimese erilisus.

Meie maailm ulatub minevikust tulevikku. Meie mälu on lihtsalt võimekam. Vahe tuleneb astronoomiliselt suuremast närvirakkudevaheliste ühenduste arvust võrreldes isegi kõige lähemate evolutsiooniliste sugulastega. Inimese enesemääratlus sarnaneb ajamasinaga. Koostame käsitluse endast selja taha jäänud kogemustest, millest siis ehitame pilte võimaliku tuleviku kohta. Siga seda ilmsemalt ei tee. Sest siis ta käiks tööl. Ja kurnaks teismelisi üleskutsetega mõtelda oma tulevikule. Siga mõnuleb poris.

Meie eelistame olla rahulolematud.

Kes siis pole unistanud, et ta soovid täituksid, et ei peaks kannatama, et elu oleks nauditav ja täidetud õnnega? Järelikult pole kõik korras ja on, mida soovida. Siga ei fantaseeri maitsva juurvilja järgmisest versioonist. Meie tuju võib rikkuda uue telefonimudeli reklaam. Samas kui notsule näidata mahlast suupistet, reedab temagi, et mõned soovid võiks täituda. Sestap ei tundu neis võrdlustes erisus seaga kuigi suur.

Inimese heaolu erilisus nõuab veel midagi. Erinevalt loomadest vajame elule tähendust. Näiteks on seesama laste kasvatamine. Kusjuures uuringuid kinnitavad, et see pole lõbus ja kogetava rõõmu bilanss on negatiivne. Kasutatakse isegi mõistet lapsevanemaks olemise paradoksist, sest laste kasvatamise ajal muutub elu tajutavalt vähem õnnelikuks (vt D. Gilbert, “Stumbling on Happiness”). Aga ometi seda tehakse. Sest laste kasvatamine omistab elule tähenduse.

Tähendust leiab veel tööst ja paljudest inimeseks olemise tahkudest. Vaja on legendi formeerivat minevikku ja fantastilist tulevikku. Mõte millegi saavutamise võimalikkusest kihutab personaalsetele pingutustele ja ohverdustele, tänu millele nii mõnigi fantaasia muutub reaalsuseks. Sestap võib korrata küsimust – kas elada suure, kuigi endiselt täitumata unistusega või mõnuleda poris? 

Okei, aga kui kaua sa suudaksid poris mõnuleda? Erinevalt seast hakkaksid ju unistama veelgi mõnusamast porist! Soovid tulevad lihtsalt. Piisab reklaamist. Kuid enamgi veel, soojas lögas unistad sellest, kes sa võiksid olla. Samast unistasid meie vanemad. Seda teevad tänased lapsed. Samuti treenerid. Kõigil on inimliku väärtuse kasvatamisele suunatud ambitsioonid.

Märksõnaks on vastupidavus. Mitte vastupidavus kannatada vana pori, vaid vastupidavus tegutseda uue poole liikudes.

See tee on ebaõnnestumiste ja teostamatuse ärakannatamine.

Eneseteostuse eesmärgid peaksid olema personaalsed, pärinema igaühe senise elu kogemusest ja olema tähenduslikumad kui mööduv mood. Mälule rajaneb ka usk oma võimetesse. Usk suutlikkusse neid kasutada ja arendada, sõltumata jooksva hetke valulikkusest ja varitsevast pessimismist. See on usk vastupidavusse. Mitte ainult lihaste ja keha kõvadusse, vaid mentaalsesse sitkusesse. Või siis mitte!

Sest kui pingutust nõudvaid olukordi pole kogetud, siis hilisemas elus püstitatud eesmärkideks vajaliku pingutuse šokk võib põhjustada jäädava trauma.

Mõtle, kui paljud täiskasvanud andsid aastavahetusel lubadusi. Enamus neist olid suunatud elujärje hüvanguks. Käes on veebruar ja osa on juba alla andnud. Aasta lõpuks teeb seda umbes 90% lubajatest. Sina selline ei ole. Aga sa oled selliseid ju näinud.

Millise treeninguga vaimset sitkust saavutatakse? Hiljutises uuringus demonstreeriti, et vaimse sitkuse testis olid teistest üle vastupidavusalal treenivad indiviidid. Enesemääratlust kujundava autobiograafilise mälu moodustumine saab suurema hoo koolieas. Koolis kasvavad kokkupuuted eripalgeliste lastega, kellega omavahel hoobeldakse ja fantaseeritakse, õpetajad räägivad õppimise tulemusel saadavatest hinnetest ja tunnistust põrnitsevad lapsevanemad käsivad mõtelda oma tulevikule.

Kõik hirmutavad vigade ja allajäämisega. Ainuke normaalne inimene tundub olevat treener. Sest temaga koos saab teha vigu, mille eest ei karistata. Need on intellektuaalsed ja kehalised otsingud, enese leidmised ja eneses pettumised, sooja porisse magama jäämised ja kokkuvõtmised.

Kuidas suunata lapsi unistuste täitmiseks vajalikku vastupidavust arendavale teele? Tuleb leida selline vigadeks avatud vastupidavusala treener.

Kristjan Port

Kristjan Port

Kristjan Port on spordibioloog ja Tallinna Ülikooli õppejõud. Kord kuus kirjutab ta Edasile kolumni teemal, kuidas lihaste kasutamine teeb rõõmu peale ja vastupidi. Loe artikleid (28)