Julgen väita, et kui mainida sõna reggae, viirastuvad paljudele esmalt rastapatsid, savust pehmed silmad ja üldine muretu elämä on laiffii meeleolu. Stereotüübid ei anna kunagi nähtustest ehedat ülevaadet ning ka reggae’s elab tegelikkuses toores peegeldus Jamaica rabelemisest ilmajäetuse ja meeleheite keskel ning muusika tohutu jõud kõigele vaatamata inimesi ühendada, lootust hoida ja õiglusetusele vastu seista. Seekordne “Heli mõju” ongi pühendatud väikese saareriigi suurele helisõnumile.
Reggae teekonda pole mõtet vaadelda ilma Jamaica kultuuripärandi ning ajaloota. 1960ndate alguses vabastas Suurbritannia riigi oma koloniaalvõimu alt, Jamaica tähistas iseseisvust ning eufooriat saatis ska. Tugevalt USA-st voolavatest rütmibluusi helidest mõjutatud muusika sündis tänu Jamaica muusika keskmes tuksuvale sound system’i mootorile. Vägevad mobiilsed helisüsteemid, mida kasutati algselt live-kontsertide vaheaegade sisustamiseks, rullisid peagi elavast muusikast üle ning vallutasid Kingstoni agulid. Vaesemates piirkondades tekkis tänavapidude kultuur – võimsad kõlarikonstruktsioonid törtsusid R’n’B-st, müüdi sööki-jooki ning tantsiti kuueni hommikul. Pidulisi kogunes igal õhtul kuni 3000 ning kõige kõvemate helisüsteemide omanikud ja tantsupidude promootorid Clement “Coxsone” Dodd ja Duke Reid asusid kohalikku muusikaäri looma ning juhtima.
Konkurentsis tuli peale jääda ning mussi hakati ise lindistama, kuid esialgu mitte eesmärgiga massidele müüa, vaid selleks, et kindlustada eksklusiivsus. Kohalikud muusikud mängisid oma versioone USA hittidest ning salvestistest toodeti vaid üks koopia, mida ainult oma pidudel mängida. Jamaica muusikud lisasid helipilti midagi uut, mis oli läbi põimunud nende kultuuripärandist ja Kariibi muusikatraditsioonist. Erinevalt originaalidest seati rõhk teisele ja neljandale löögile ning avaldus Kongost pärineva Niyabinghi trummide rütmimustri mõju, mis oli säilinud tänu Rastafari liikumisele, ilma milleta poleks reggae iial oma jõudu koguda suutnud. Ska tekke ajal olid rastad (Rastafari järgijad) riigis veel tugevalt marginaliseeritud. Spirituaalne ja ühiskondlik liikumine tekkis Jamaical 1930ndatel, kui inimesed olid väsinud vallutajate käe läbi kannatamast. Kuigi orjus oli ametlikult keelustatud, polnud inimesed päriselt vabad ning otsiti võimalusi nähtamatutest ahelatest pääseda. Selleks pöörduti tagasi oma esivanemate juurde.