Urmas Vadi: kooli kokkutulekust ja sisemisest ilust

Aeg, aeg, miks oled nii armutu! Samas, sisemist ilu see muidugi ei muuda.

Käisin kooli sünnipäeval. Kool sai 60, mina sain talvel 40. Kooli ruumid olid eksimiseni muutunud. Mis aga oli huvitav, et õpetajad olid täpselt sellised nagu 25 aastat tagasi. Mõnda õpilast aga ei tundnud äragi, kirjutab Urmas Vadi Vikerraadio päevakommentaaris.

Aeg, aeg, miks oled nii armutu! Samas, sisemist ilu see muidugi ei muuda.

Jäin mõtlema, et huvitav, kuidas see juhtub, et lastakse end käest ära. Eks igal ühel on oma kaasus. Ja vaevalt, et see on mingi väga konkreetne hetk, et vaat, nüüd kõnnin vaid päevas sada sammu, külmkapini ja tagasi ja kõik. See muutumine on midagi salajast ja märkamatut, nagu aastateks välja jäänud õuetool – esimese suve vihm ja päike ei anna ennast veel tundagi, aga sealt edasi…

Kui ma niimoodi olin vaadanud ja mõelnud, jõudsin ühe stendi juurde, kus oli minu fotod – sale noormees eelmisest sajandist, ei lõualotti ega midagi. Ja vaat see hetk ehmatas. Kas nüüd lausa nii, et sel hetkel sain ma aru oma surelikkusest… aga igatahes peaksid need, kes räägivad, et aeg muudkui venib ja midagi ei toimu, käima kooli sünnipäeval.

See ning jutuajamine vilistlase ja sõbra Marge Pärnitsaga inspireeris mind ja ma kirjutasin kaks miniatuuri. Niinimetatud laastu.

Niikuinii

Allakäik algab vahest nii märkamatult, teinekord just hilisõhtul. Tauno läheb magamistuppa, naine juba magab, ta ei taha tuld põlema panna, et magamiseks särki otsida ja jätab selga selle särgi, mis tal juba on. Sel pole tõesti midagi viga.

Päev läheb sellise rutuga käima, et alles tööl vaatab Tauno oma särki.

Õhtul on jälle magamamineku aeg, Tauno läheb magamistuppa, naine juba magab, see on nüüd mõtlemise koht. Kas panna tuli põlema või mitte? Eks me kõik vahest pelgame valgust.

Selles aktis – mitte vahetada särk – on teatavat arrogantsi ja otsustavust – see siin on minu võimalus, ma lihtsalt võin: „Ta ju armastab mind niikuinii.”

Niikuinii 2

Allakäik on vahest ka planeeritud, teinekord on see isegi kättemaks. Miks mina pean pingutama, kui tema seda ei tee! Küsib Gunnar retooriliselt, samas suunab ta selle küsimuse oma naisele. Rääkida ta sellest ei taha, sest siis läheks jälle vaidluseks ja ta ei suuda end nii hästi väljendada ja argumenteerida kui naine ja pärast on veel lollim olla. Samas sisemus Gunnaril keeb:

„Mida nüüd teha, kuidas tekitada olukord, et naine saaks aru, et tema panustab meie koosellu palju vähem kui mina?”

Viimaks mõtleb Gunnar välja: „Ma ei tee kah enam midagi! Vaatame siis, kuhu me niimoodi välja jõuame! Haa!” Gunnar on oma vihas ülevoolav, julm, samas ka rõõmus. Ta ei pese enam ühtegi nõud kraanikausis, ta ei tangi enam autot, ei reguleeri toas enam ühtegi radikat ega põrandakütet, seepärast on neil nüüd kogu aeg kas liiga külm või kuum. Gunnar jätab igale poole vedelema oma sokke ja aluspükse, tal endal on seda vastik vaadata, aga las nad olla.

Nädalavahetusel sõidavad nad koos ämma sünnipäevale. Mammaste ja Ihamaru vahel sureb korraga mootor välja, bensiin lõpeb, Gunnar teadis, et lõpeb ja lõppeski ja siin me siis oleme.

„Mis me nüüd teeme?” küsib naine.

„Ei teagi.” vastab Gunnar. Vestlus seegi.

Artikkel on esmailmunud 23.11.2017. Kõiki Vikerraadio päevakommentaare on võimalik kuulata Vikerraadio päevakommentaaride lehelt.

Urmas Vadi

Urmas Vadi

Urmas Vadi on kirjanik, ajakirjanik, stsenarist ja lavastaja. Loe artikleid (4)