Teadus kogub maailma kirjeldavaid andmeid. Andmed on vaid osa loodetud kirjeldusest, sest nendes ei sisaldu vastuseid õige ja vale teemal, st andmetest ei tulene vastuseid moraalsetele küsimustele. Kuigi just need viimased on enim seotud arusaamaga nn heast elust.
Artikkel on esmalt ilmunud Edasi paberajakirja sügisnumbris, mis on saadaval suuremates lehekioskites. Kõiki seniseid pabernumbreid saab osta ka digiajakirjana.
18. sajandil elanud šotlane David Hume märkis, et maailmas on arvukalt kirjeldavaid väiteid millegi olemasolu või puudumise kohta (nn on – ei ole). Kuid neile lisaks kohtame arvukaid küsimusi “kas peaks või ei peaks”. Pärast pikki mõtterännakuid ei leidnud filosoof ühestki maailma moraalikäsitlusest ühtegi sillakest, mis demonstreeriks “on – ei ole” tõdemuste ühendust “peaks – ei peaks” otsustega. Seda tehakse märkamatult, sest siirdumine on hoomamatu. Ent muutus on ilmatu ja kahe maailma vahel on ületamatu kuristik, mida hakati kutsuma Hume’i giljotiiniks. Millekski, mis lõikab kirjeldavate tähelepanekute küljest väärtustega seotud otsused.
