Ma olen 31-aastane. Ise arvan, et piisavalt vana nägemaks maailma teatava küpsusastmega. See tähendab, et selja taha jääb piisav hulk kogemusi, mis ei lase enamike ebameeldivate üllatuste korral verest välja lüüa. Olukorrad on juba tuttavad ja suudan seetõttu keset kaost lahenduste suunas liikuda. Paraku on sel ka varjukülgi – positiivsed emotsioonid devalveeruvad, sest see, mis tundus lapsena erakordne, on tänaseks juba korduvalt kogetu.

Ometigi leidsin end ühel novembrikuu hilisõhtul kodust välja tormamas kui meeletu. Käes fotokaamera ja kaenlas statiiv, sööstsin trepilt hüppega auto poole, saapapaelad järgi lohisemas. Olin äsja läbi linnatulede märganud roheliselt helkivat põhjataevast, millele järgneski seesama kontrollimatu eufooriline reaktsioon. Tõenäoliselt võimendas sedavõrd ägedat impulssi mälestus minu aastatagusest kogemusest. Karge hingekuu öö oli tol korral mind juhuse tahtel viinud rappa just võimsaks virmaliste etenduseks.

Umbes tunnike hiljem olin jäädvustanud enda jaoks olulised kaadrid. Panin oma külmetavad käed taskusse ja tundsin, et ülevoolav imestus hakkab asenduma millegi kirjeldamatuga. Mingisuguse sügavama tänulikkusega. Minu ette jäi veesilm koos uduse rabamassiiviga, mille kohal looklesid virmaliste kardinad. Otsekui nähtamatu kosmiline jõud veaks erkrohelise markeriga põhjataevasse kauneid hieroglüüfe.

Tänu kuu puudumisele sellest etendusest oli tähistaevas erakordselt detailne. Vaatasin peakohal laiuvat Linnuteed ja mõtlesin kuidas kõik see galaktiline valgus on tegelikult minevik – jäädvustus hetkest, mil see sealt kaugelt siiapoole tulema hakkas. Tajusin, et ka minu jalge alla on arhiveeritud tuhandeid aastaid orgaanilist ainet – jällegi perspektiiv kaugele minevikku. Nii ma siis seisin seal kahe ruumi vahel, priviligeeritud seisuses nimega olevik. Mulle tundub, et just sellistel hetkedel avaldub meile hetkes elamise tõeline lummus.

Ülevad emotsioonid ei andnud mulle öösel koju naastes kuidagi und. Vähkresin mitu tundi enne kui lõpuks rahunesin. Tõsiasi, et terve järgnev nädal valdas mind seesama eriline tänulikkuse tunne ja sügav sisemine rahu, pani mind otsima selgitusi minu kogemusele.

Kui miski lööb pahviks

Filosoof Edmund Burke on tõdenud, et meid võtavad hingetuks ja viivad erilistesse meeleseisunditesse nähtused, mis on hoomamatud ja raskesti lahtimõtestatavad. Sellest mõttekäigust õhkub ka arusaama, et spirituaalsed kogemused ei pruugi seotud olla üksnes religiooniga. Ka sügavamad looduskogemused võivad meie teadvust oluliselt mõjutada, vähemalt ajutiselt.

Minu mõtted liiguvad sundimatult astronautide  kirjeldustele oma kogemustest kosmose avarustes. Kui esialgu on missioonile mindud millegi pärast, mis asub seal üleval, siis tagasitulles on peetud üheks kõige olulisemaks hetkeks hoopis selle nägemist, mis asub siin all – meie koduplaneet. Mainitakse erilist ühtsuse tunnet, nähakse Maad ühe tervikliku ja hapra süsteemina, vaatleja arusaamises kaovad piirid riikide ja rahvuste vahel.

Need on olukorrad, kus muutub inimese enesemääratlus ja perspektiiv.

Ma ei ole kosmoses käinud, kuid mulle tundub, et argirutiinist välja lülitudes tekib minu ajus vaba ressurssi sarnase maagia märkamiseks siinsamas kodumaa looduses. Virmaliste tants novembrikuu ööl on vaid üks võimalik stsenaarium. Suur sügistorm, langevad tähed augustiöös või suurulukiga pikalt tõttvaatamine võivad kõik peita endas sügavamat taipamist, mida kergemini hoomatavas tehismaailmas sageli ei leia.

California Ülikooli psühholoogia professor Paul Piff selgitab raamatus “The Nature Fix”, et sõnatuks võtvatel nähtustel ongi teatud tasemed. Skaala võib alata näiteks ajutisest hämmastusest tantsiva väikelapse vaatlemisel kuni esmakordsete virmaliste nägemiseni, mis võib inimese jaoks ümber mõtestada universumi olemuse. Tõeliselt võimas, lausa pahviks lööv elamus võib muuta kellegi ellusuhtumist pikaks ajaks. Võimalik, et isegi jäädavalt. Piff’i kolleeg Dacher Keltner leiab, et sellised sõnatuks võtvad kogemused nihutavad meid eemale enesekesksusest ning toovad lähemale kollektiivse grupina tegutsemisele.

Mõlemad mehed on koostöös oma teiste kolleegidega teinud eriskummalisi eksperimente. Ikka selleks, et oma aimduste paikapidavust kontrollida. Erinevad katsed on seni näidanud, et inimesed, kelle eludesse mahub rohkem selliseid väikseid imesid ja hingetuks võtvaid hetki, on oluliselt abivalmimad ja heldemad. Selliste inimeste organismis on tuvastatud märkimisväärselt madalamad põletikunäitajad. Miks? Keltneri seisukoht on, et sõnatuks võtvad kogemused vajavad jagamist. Viimane on aga eelduseks tugevamatele sotsiaalsetele sidemetele, mis omakorda vähendab stressitaset ja seeläbi põletikunäitajate taset.

Arvatakse, et vajadus jagada võimsaid emotsionaalseid kogemusi on meie evolutsiooniline kohastumus. Mitte kõik pahviks löövad nähtused ei ole ilmtingimata positiivsed. Suurtel katastroofidel ja seletamatutel loodusnähtustel on eriline võime panna inimesed kokku tulema ja teineteist toetama.

Selle kõige juures taban end mõtisklemas, kuidas saaks üks inimene ilma katastroofideta ja maagilistele juhustele lootmata luua enam müstikat oma argipäeva. Kust mina oma seletamatud kogemused leian?

Äraminemise kohad

Kujutlegem elu maailmas, kus pea kõik meid ümbritsev on lõpuni mõistetav. Kui midagi jääbki selgusetuks, saame taskust haarata seadme, mis on omamoodi “liitaju”.  Tuleb vaid osata küsida ja vastus saabub millisekunditega. On ilmne, et tegelikult kõnelen ma olevikust ja mingusugust fantaasiat ei olegi siinkohal vaja. Me elamegi ajastul, kus salapärast ja müstikast on saanud ohustatud liigid. See pole minu vastuseis tehnoloogiale ja teadusele, vaid mure süveneva tuimuse pärast.

Kusjuures teaduse endi üks suurimaid saadikuid, Einstein, tunnistas salapära üheks ilusaimaks emotsiooniks, mida võime inimestena kogeda. Ta nägi selles kogu tõelise kunsti ja teaduse allikat. Kõige kõnekam osa tema mõttekäigu juures on tähelepanek, et kes ei suuda peatuda ja anda end lummuse rüppe, on samahästi kui surnud.

Mul on tunne, et eestlastena on meie mõttemaailmas seda salapära üksjagu veel säilinud. Kuskil meie sees on alles ürgne animistliku maailmavaatega kütt-korilane, kes jääajajärgselt siia saabus ning elas väikestes hõimudes. Tema maailm oli salapära ja müstikat täis, tuimusele ja isenesestmõistetavusele ei olnud seal kohta. Oma korilus-, kalastus- või jahiretkedel taasloome me alateadlikult selle kadunud silla ja laseme end vabaks piiritletud argipäevast.

Näiteks on uduvihmased ja hämarad novembrikuu päevad viinud mind majandamata metsadesse, kohati lausa rägastikesse. Seal tuhisen täiesti kaootiliselt läbi süngeilmeliste kuusikute, milles laiguti tuulemurdu ja noorpuude tihnikuid. Hüpped üle suurte kõdunenud puude vahelduvad nägu nuhtlevate kuusevitstega. Aeg-ajalt peatun ja kuulan, kuidas vesi kõrgetelt puudelt alla sajab. Vahel kuulen kaugemal üksikuid samme.

Ma ei tea, kellele need kuuluvad ja tunnen rõõmu, et isegi Google ei oska mulle seda öelda.

Need on salapärased varjualad minu tajulises ruumis, kus juhtubki maagia. Pean selliseid äraminemise kohti meie rahvuslikuks aardeks ja vaimse tervise imerohuks.

Ükskõik kui sihipäratu ja mõttelage selline äraminemine ka ei tundu, naasen sealt alati erilise mõtteselguse ja avara maailmatunnetusega. Võibolla on see loomulik, sest seesama hoomamatu looduse ruum ongi elu läte ja meie endi loodud maailm on vaid piiritletum tuletis sellest. Siinkohal meenub mulle Gordon Hempton, kes nimetab end akustiliseks ökoloogiks. Tema leiab, et me elamegi tegelikult väikestes maailmades. Me põrkume sellise reaalsusega kohe kui linnaruumis uksest välja astume: meie kuulmisväli on piiratud, nii liigiline kui helide mitmekesisus on äärmiselt madal ja seeläbi leiame end mõtlemas ainult endast.

Eestlastena elame pindalalt ja rahvaarvult nii väikses riigis, et võime sellepärast vahel valehäbigi tunda. Siiski on meil siin väiksel maa-alal ligipääsud just sellele avarale ja mitmekesisele maailmale, millest Hempton suurlinnades puudust tunneb. Meil on vabadus peatada aeg ja olla üksi. Anda end hetke lummusesse, nagu mõtles Einstein.

Ma arvan, et need äraminemise kohad on ressurss, mille teadlikku kasutamist peame veel õppima. Laudteed ja matkarajad oleme rahvana soojalt omaks võtnud, kuid looduskogemusel on teatud tasandid. Sealt saab minna edasi. Minna rajalt välja, minna omapead. Minu elu kõige erilisemad hetked on kogetud just üksi. Nähkem iseendaga inimtühja metsa või soosse kadumist tantsuna sügavama minaga. Selles dialoogis puuduvad sõnad, kuid sellises suhtluses oma päris minaga tunduvadki need vägivaldsena.

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (78)