Meelis Kubits: maailmapoliitika kui kolmanda päeva Eesti jaanituli. Ülestunnistus #4

ÜRO Julgeolekunõukogu istung I Foto: Shannon Stapleton/Reuters

Rändelepe toob valitsuskriisi kõrval, võib vist laupäeva keskpäevase seisuga olukorda nii hinnata, lauale veel ühe eksklusiivse teema. Juba on kõlanud väited, et Eesti riigi ambitsioonidel saada ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks, on kriips peal. See ei pruugi olla kõige halvem lahendus. Hea ja jätkuv kampaania allutatagu täielikult Eesti majandushuvide teenimisele.

Teljel president Kersti Kaljulaid, Sotsiaaldemokraatlik Erakond ja justiitsminister Urmas Reinsalu ei ole see esimene suuremat sorti konflikt käesoleva aasta jooksul. Äsja vaid neile omaselt ja efektselt tegevuse lõpetamisest teatanud Teater NO99 oli Presidendi Kantselei personaalne ja kaunis provokatiivne valik lavastamaks EV 100 sünnipäevaõhtut 24. veebruaril Eesti Rahva Muuseumis. Kuna oli teada, et tüli sellest tuleb, siis risk võeti presidendi poolt täie teadmise juures. Tüli tuli. 16. jaanuari Postimehes ilmus 104 allkirjaga avalik kiri Vabariigi Presidendile nõudmisega loobuda NO99 teenetest. Raske on ette kujutada, millega lugu lõppenuks, kui Urmas Reinsalu ei oleks sama päeva varahommikul plahvatanud oma kuulsa “kanakarja” vastusega. NB! Kaitstes Tiit Ojasood, tõi Reinsalu tule alt ära presidendi. Kui me elaksime suurriigis, siis võiks arvata, et see on mingi peen poliit-tehnoloogiline liigutus institutsioonide vahel, aga Eesti puhul asjad tõesti tihti juhtuvad. Ojasoo lavastas, Reinsalu jäi ametisse ja sotside rusikas taskusse.

“Küsimus oli selles, kas võtame Eesti sellest kirjast välja. Helistasin (peaminister) Siim Kallasele, ütlesin, et kiri on üle pingutatud. Kallas küsis, mis juhtub kummalgi juhul. Ma ütlesin, et kui me allkirja ära võtame, siis liigub meie suunas üks suur haamer, kui jätame, liigub meie suunas potentsiaalselt palju väikeseid haamreid.” Tiido sõnul otsustas Kallas, et väikesed haamrid on leebem variant.

Eeltoodud tekst pärineb 2013. aasta märtsikuu ajalehe Postimees juhtkirjast. Leht tsiteerib suursaadik Harri Tiido avameelset kõnet päev varem Tartus toimunud konverentsilt, mille teemaks oli kümne aasta möödumine Iraagi sõja algusest. Seega, viidatud peaminister Siim Kallase ja suursaadik Harri Tiido dialoog on pärit 2003. aasta algusest. See sissejuhatus on vajalik, et mõista, mis saab siis, kui Eesti kampaania ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks kandideerimisel osutub kõigele vaatamata edukaks. Nii hakkab see olema iga olulise otsuse puhul. Ja meie jaoks ei ole palju vahet kas need haamrid on suured või väikesed, tulevad vasakult või paremalt.

Postimehe ajakirjaniku Marti Aaviku poolt neljapäeval, 8. novembril avaldatud tekst „Ei Absurdistanile! Miks saadetakse migratsiooni-allkirja andma president? on kindlasti 2018. aasta Eesti ajakirjanduse kõige mõjukam lugu.

Justnimelt mõjukaim, sest vaatamata välisminister Sven Mikseri klassikaks saavale väitele, et ÜRO rändeleppe menetlus on olnud erakordselt avalik, sai huvitatud osa avalikkusest sellest teada just sel konkreetsel õhtul ajakirjaniku arvamusloo vahendusel.  Reaktsioon on olnud tuline ja sündmuste kulg  ettearvamatu veel neid ridu kirjutadeski.

Tavakodanik ei tule oma muude tegemiste kõrvalt selle peale, et kaevata riigikogu komisjonide protokollides või seigelda ÜRO koduleheleküljel.  Üsna pea sai selgeks, et see on käinud üle jõu ka enamikule poliitikutest. Välisminister lähtus oma kommunikatsioonis sellest, et välispoliitika on täppisteadus, mida tehakse suuresti kabinetivaikuses. Järjest enam väljaspool Eestit asuvate kabinettide vaikuses.

Ajakirjanduse andmetel tabas mõningaid Eesti otsustajaid rändeleppe osas kahtlevate seisukohtade esitamise järel kõnedetulv teatud välisriikidest, kus üritati leppe allkirjastamist siduda võimalike Eesti jaoks antavate toetushäältega ÜRO Julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks kandideerimisel.  Sedalaadi vihjed on jätkunud terve käesoleva nädala. Kui neid asju annab  nii lõdva randmega siduda, siis tekitab see paratamatult küsimuse, kui kaugele ollakse nõus toetushäälte nimel minema või täpsemalt öeldes, kui kaugele on juba mindud. Prantsusmaa suursaadiku avalik hämmeldus toob meelde tõsiasja, et samuti rändeleppest distantseeruv USA ei ole suursaadiku tasemel Eestis esindatud juba ligi pool aastat. Eilsed uudised räägivad, et esileediga pahuksisse sattunud ja Valge Maja rahvusliku julgeoleku asenõuniku kohalt lahkuma sunnitud Mira Ricardel ei ole Tallinnasse tulekust huvitatud. Hea sõnum on see, et püsime Valge Maja peremehel meeles.

ÜRO Julgeolekunõukogusse kuuluvad viis alalist ja kümme mittealalist liiget. Alalised liikmed on Venemaa Föderatsioon, Hiina Rahvavabariik, Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Prantsusmaa. Mittealalised liikmed roteeruvad iga kahe aasta tagant. Eesti kandideerib 2020-2021 perioodiks Ida-Euroopa grupis koos Rumeeniaga. ÜRO 193 liikmesriiki teevad valiku 2019. aasta suvel.

Eesti esitas oma kandidatuuri ÜRO Julgeolekunõukogu mittealalise liikme kohale 2005. aastal. See jätab mulje justkui oleks tegemist väga pikaajalise protsessiga, kus rong on niimoodi sõitma pandud, et seda peatada ei ole enam võimalik. Alates 2017. aasta juulikuust ei olegi, sest just siis avati New Yorgis ametlikult Eesti kampaania. Seda ei saanukski varem teha, sest Eesti eelmine president Toomas Hendrik Ilves oli mäletatavasti sellele plaanile vastu. Seevastu president Kersti Kaljulaid on võtnud Eesti ÜRO julgeolekunõukogu laua taha saamise südameasjaks. Kahe riigipea eriarvamusest piisaks täiesti, et väita, ühist positsiooni selle eesmärgi poole liikumisel Eesti välispoliitikaga tegelevatel inimestel ei ole. Sõltumata Vabariigi Valitsuse 15. novembri otsuse mõjust hääletajatele.

ÜRO kampaaniat korraldav meeskond tegi kuu aega tagasi Kadriorus kokkuvõtteid. Eesti esindajad on kohtunud kampaania raames 170 riigi esindajatega. Tempo näib metsik. Kampaaniat juhib välisministeeriumi vastav toimkond, selles osaleb presidendi asutatud nõukoda, kuid ilmselgelt on kõige suurem koormus presidendil endal. President Kaljulaidi käesoleva aasta sügiseste välislähetuste geograafia ja graafik on muljetavaldav. Ei pane pahaks, kui selle käigus joostakse läbi ka mõni maraton, teisiti ei olekski see töö tehtav.

Keegi ei sea kahtluse alla kampaania professionaalsust. Seega, klaarime ühe asja kohe ära. Pole mingit kahtlust arvata, et ÜRO julgeolekunõukogu mittealaliseks liikmeks saamise kampaaniat ei tehtaks professionaalselt. Nii professionaalselt, kui see Eesti ligi neljakümne diplomaatilise esinduse ja meie riigi majandusliku võimekuse juures võimalik. Võrdluseks, konkurent Rumeenia on diplomaatiliste esinduste kaudu katnud 140 riiki. Piltlikult öeldes, kui meie meeskond on lahkunud mõnelt eksootiliselt saarelt käes poolthääle lubadus, siis Rumeenia suursaadik läheb üle tee jalutades õhtul sama lubajamehega viskit jooma. Pole vist vaja täpsustada, kes maksab. Endine välisminister ja presidendi poolt nimetatud kampaania nõukoja liige Urmas Paet ütles suvise Arvamusfestivali ühise arvamuse presentatsioonil, et kolmandik hääletajatest petab. See on paratamatus ja sellega tuleb lihtsalt arvestada. Objektiivset konkurentsieelist meil ei ole. Jäävad kampaaniameeskonna karisma ja töökus.  Presidendi poolt nimetatud kampaania nõukoja liikmed on Hannes Astok, Hannes Hanso, Andres Herkel, Marina Kaljurand, Eerik Niiles Kross, Marko Mihkelson, Marianne Mikko, Lauri Mälksoo, Mart Nutt, Urmas Paet, Andres Tarandi ja Linnar Viik.

Ma ei esinda kindlasti seisukohta, et kampaania on mõttetu ja kallis. Kui  eesmärk on püstitatud suur, siis selle saavutamiseks tuleb investeerida.

Kindlasti on kampaanial mõte,  mis ulatub kaugemale vaid häälte saamisest. See on tõepoolest suurepärane võimalus kasvatada Eesti tuntust, seada sisse häid isiklikke suhteid otsustajatega, edendada Eesti majandushuve ja ajada igal konkreetsel kohtumisel veidi üldist Eesti asja. See üldine Eesti asi võib suvalisel hetkel olla päris konkreetse iseloomuga, sõltuvalt ajast, riigist ja parajasjagu maailmas toimuvast. Näiteks reedest alates saab rahulikult selgitada, et Eesti on demokraatlik riik, meil on päris oma Riigikogu ja päris oma Valitsus, kes jah, otsustas rändeleppe osas hetkel nii nagu otsustas, aga küllap on seegi üks demokraatia tunnus.

Enamik riike tahab näha teda külastava delegatsiooni paguneid. Presidendi või presidendi mandaadiga visiidid avavad kindlasti ettevõtjate jaoks uksi. Vahemärkusena lisan vaid, et päris paljude riikide juhtisikute suhe rahvusliku koguprodukti jaotamisse on loominguline, et mitte öelda omakasupüüdlik. Kogu maailm ei ole Soome. Varaste osakaal paljude riikide avaliku võimu juures on suur. See nüüd küll mingi saladus olla ei saa. Kuidas käib mustal mandril Eesti müümine ilma musta kassata, jäägu see kampaaniameeskonna memuaaridesse. ÜRO julgeolekunõukogu mittealalise liikme kampaania on sarnane olümpialinna või jalgpalli MM-i valikuga. Igaüks võib oma rikutuse piires ja huvi rahuldades nende protsesside kohta lugeda. Näiteks kuidas Katar sai endale jalgpalli MMi korraldusõigused. Pea hakkab kohe valutama, kui peaks ette kujutama olukorda kus Eesti peab sellesama Katari ja Saudi Araabia tüli ägenedes poole valima. Aga valida tuleb. See on see keskkond ja sellised on mängureeglid. Erapooletu saab olla kodus. Meie asi on kohaneda või peatada rong. Selles leppisime kokku, et rongi peatada ei ole võimalik.

Seega, küsimus ei ole kampaanias. Küsimus on selles, mis saab siis kui me osutume edukaks. Ja nüüd tõuseb otsaette kerge hirmuhigi.

Suur haamer ja palju väikseid haamreid. Maailmapoliitika 2018 meenutab sellist kolmanda päeva Eesti jaanituld, kus iga külamees on tulnud tulele oma õlle või samaka, ringmängude ja reeglitega. Need on teadagi ohvriterohked üritused. Kainele kandlemängijale kohta ei paista.

Ühe tabureti ja mõne inimese särava karjääri pikendamiseks viiakse riik lahinguväljale. Ei ole mõtet hakata üles lugema lähiaastate potentsiaalseid konflikte, neid on kümneid. Kohe lahkub Merkel poliitikast ja May Euroopa Liidust. Laua taha on jäämas ainult väga kõvad kujud. Donald Trump, XI Jinping, Vladimir Putin, Benjamin Netanyahu, Recep Tayyip Erdogan, Mohammad Bin Salman Al Saud,  Emmanuel Macron, Shinzõ Abe, Kim Jong-Un. Kes on siin kelle sõber hommikul ja kes on kelle sõber õhtul?

Kõrvus kõmiseb „huvid, huvid, huvid“.  Kui Balti riikide presidendid jooksevad Prantsusmaa riigipea juurde ja viimase meeskond lükkab sellel kohtumisel väidetavalt räägitu USA presidendi alandamise eesmärgil pool aastat hiljem meediasse, ajastades kajastuse Trumpi saabumise päeval Pariisi, siis peaks kõigile selge olema, et meid kasutati räigelt ära. Käidi pugemas ja jäädi vahele.

Maailm on korralikus turbulentsis.  Väikesed ja suured haamrid tunduvad saudide lõikustöö kõrval naljatilgana. Kisub vist sinnakanti, et liitlaste liitlane tükeldas liitlaste territooriumil liitlasriigi kodaniku, lahustas selle ja lasi selle kraaniveega alla ning kattis kogu oma ettekavatsetud mõrva diplomaatilise puutumatusega ruumides. ÜRO Julgeolekunõukogu liikmena ei saa me vaadata toas abitult ringi, mida sest krutskist arvata.

Uudis ei ole see, et kui koer hammustab inimest. Uudis on see kui inimene hammustab koera. Uudis ei ole see, et hiinlased ja venelased kuulavad pealt Valget Maja. Uudis oli see, et ameeriklased kuulasid teiste seas pealt Saksamaa kantslerit.

Julgeolekunõukogu on maailmapoliitika künismi troon. Ja ta on üheksal juhul kümnest ühe teema lava. Mida on meil pakkuda Iisraeli ja Palestiina konflikti lahendamiseks, mida nad ise veel ei tea või mida suured parasjagu oma malemängus ei otsusta?  Meenutagem ÜRO suure saali Jeruusalemma staatuse hääletust 2017. aasta lõpus. Niigi õhuke Eesti välispoliitikaga tegelev eliit pidi end üksteise peale hingetuks karjuma. Rääkimata juba vastuoludest Euroopa Liidu sees ja nn liitlaste teljel. Sõna „liitlane“ on 2018 aastal kõige enam devalveerunud sõna.

Igast olukorrast on väljapääs, sõitku see rong nii kiiresti kui tahes. Rongi peatada ei ole võimalik. Teate küll, Eesti maine ja üleüldse oleme juba nii kaugele jõudnud, kulutanud raha, tekkinud on selge lootus. Alati küsitakse, aga mis on siis lahendus.

Lahendus on keskenduda seda kampaaniat tehes vaid Eesti majanduslikele huvidele.

Allutada kõik see meeskond Eesti majanduse huvide teenimisele ja eraldada kampaaniast kõik muu, mis nõuab poliitilisi kompromisse oma rahvuslike huvide arvelt. Majanduslike huvide teenimise annab uutele turgudele sisenemisel suurepäraselt siduda kultuuridiplomaatiaga. Saagu kampaania hinnaks tehtud tehingud ja kasvanud Eesti eksport. Ja kui siiski säilib ihalus mõne konkreetse hääle järele, siis tänulik ettevõtja korraldab selle oma kulu ja kirjadega.  Kui Eesti ei osutu valituks, oleme teinud palju tööd oma majanduse konkurentsivõime kasvatamiseks.  Meie riigijuhid müüvad meid hästi. Nii on see olnud Lennart Meri aegadest ja vaatamata kartustele alati jätkunud. Mõnedki olid alguses veidi ehmatanud, aga kogusid end hästi ja on Eesti jaoks palju teinud.

Kus meil aga kipub taas fookus paigast minema, ongi vahekord riigipea ajaressursi jagamisel kodu-ja välismaa vahel. President Ilvesega läks vektor ühte äärmusesse, ÜRO kampaania veab samas suunas ka president Kaljulaidi. On selge, et seetõttu käriseb veidi kodus. President ja peaminister tunduvad olevat sõlminud kokkuleppe, et kodused asjad on rohkem peaministri hoida. Nii töökas mees, kui Jüri Ratas seda võimalust kasutamata ei jäta. 30 miljonit nn katuseraha vajanuks presidendi operatiivset sekkumist. Uus poliitiline jõud Eesti 200 esitas juhtumi kohta prokuratuuri avalduse. See, et prokuratuur ei võtnud seda menetlusse, ei puutu absoluutselt asjasse ja oli iseenesest mõista aimatav.

Asjasse puutub see, et paljud inimesed poliitikas ja enamik inimesi väljaspool poliitilist ringkaitset saavad asjadest siiski ühtemoodi aru. See on väga inetu lugu, mis ei lahenda, vaid toodab ebaõiglust ja paneb korraliku matsu ka kodanikuühiskonnale. Mille kuramuse pärast koguvad ühed inimesed kümne euro kaupa Hooandja platvormil raha, kui mõne poliitikutega seotud mittetulundusühingu juhid ärkavad kontole laekuva „piiks, piiks, raha tuleb“ peale.  Need teema avastanud ja hoidnud ajakirjanikud ning poliitikud jäid praegu üksi ja tunnevad end idiootidena. Seejuures mitte kasulikena. Jäägu see antud kirjatüki järel autori kanda. Oleme harjunud. President ütleb, et lõppeval nädalal köeti hüsteeriat ja tehti haiget. Tal on õigus. See, millise hooga ja kergekäeliselt praegu inimestele Kremli templit otsaette maalitakse, on tähelepanuväärne. Ja see teeb tõesti väga paljudele haiget.

***

P.S. Hooandjast. Sõber Hardo Pajula viis kokku ja palus toetada kampaaniat järgmisel nädalal Tallinnas algavale varajase muusika festivalile. Kui oli väärt lugemine, hääletage palun sümboolsete eurodega. Erinevalt teenekast ekspoliitikust Vootele Hansenist, kellega seotud mittetulundusühingutele laekus üllatuslikult 150 000 eurot riiklikust katuserahast, ei ole varajase muusika festivali tegijatel parteikarjääri ette näidata. Tõestame, et saab ka teisti.

„Ülestunnistus“ on Meelis Kubitsa poolt alates 28. oktoobrist igal nädalal jooksvalt kirjutatud ja läbi kalendriaasta avaldatav artiklisari, mis võtab kokku tema mittetulundusliku tegevuse viimasel kümnendil. Tegemist on igas mõttes suveräänse ja omanäolise looga, mis on põhinenud kodanikualgatusel ja aidanud tutvustada kultuuridiplomaatia võimalusi ja laiendanud selle mõistet.  

Meelis Kubits

Meelis Kubits

Meelis Kubits on mitme aastakümne jooksul olnud Eesti üks edukamaid suhtekorraldajaid. Viimasel kaheksal aastal on ta investeerinud suure hulga ajast ja isiklikest vahendidest erinevatesse tegevustesse, mis mitte ainult ei mahu kultuuridiplomaatia mõiste alla, vaid on seda omal moel laiendanud. Loe artikleid (61)