Kristel Randrüüt vaatab, kuhu me restoraniteeninduses jõudnud oleme ja kuidas see erineb ajast, mil teenindus oli väärikas elukutse, mitte ajutine tööots. Õnneks leidub aga ka veel siiani restorane ja kohvikuid, kus saab kogeda tipptasemel vanakooli teenindust.
Proloog
Restoraniteeninduses valitseb täna üle Euroopa märgatav muutus. Saalid on täitunud noorte, sageli suurema väljaõppeta töötajatega, kelle jaoks teenindus ei ole elukutse, vaid ajutine tööots. Isegi Michelini tärnid, mida veel hiljuti peeti vaieldamatuks kvaliteedimärgiks, ei anna enam garantiid kõrgele teenindustasemele. Olen kohanud kahe tärniga restoranides ebakindlat saaliteenindust, teenindustekst oli küll korrektselt pähe õpitud, kuid teenindaja jäi hätta kohe, kui olukord kaldus etteantud rollist kõrvale. Olen näinud tärnidega pärjatud restoranis täkkega või poleerimata veiniklaase – sellised lapsused oleks olnud vanasti mõeldamatud. Tulid kohe meelde Marco Pierre White’i meenutused (legendaarne tippkokk, kes suhtub tänapäeva restoranimaailma uuenduslikkusse ja trendikesksusse kriitiliselt) ajast, mil restoranides töötasid kalligraafid, kes arveid käsitsi kirjutasid, ning isegi kliendile tagasi antav raha pidi olema sirge ja laitmatult puhas. Vajadusel triigiti rahatähti ja pesti münte, see kuulus teeninduse elementaarse väärikuse juurde.
Kristel Randrüüt
Kristel Randrüüt on paljudele tuttav kui Tigu Kristel, kes pidas Tallinnas 10 aastat legendaarset mereandide ja pärimuskulinaaria poolest tuntud vinoteek-restorani. Juba mitmeid aastaid tagasi soetas ta vana maja koos lopsaka aiaga Portugali ja võõrustab seal Tigu kombel külalisi. Aeg-ajalt satub ka Eestisse, kus iga kord püüab ette võtta mõne pop-up-ürituse. Toidu-, veini ja reisimõtteid jagab ta oma blogis tiguteek.com. Loe artikleid (27)
