Ma olen muutunud radikaalsemaks ja järsemaks, kui ma eales arvasin. Ainuke, mida saan paluda, on minu ärakuulamine.
Kord umbes kakskümmend aastat tagasi sattusin vabariigi aastapäeval Pariisi Eesti saatkonda. Ka seal tõsteti vahuveini klaase. Mitte veel šampanja omi, vaid midagi odavamat, sest šampanja jaoks veel raha ei jätkunud. Endale veidi ootamatult esitasin seal toosti tõstes küsimuse – millele me tegelikult oleme truud? Kui Eesti oleks diktatuur, kes te töötaksite sellise Eesti heaks? Inimesed oleksid ju suures plaanis samad. Mitte kõik ei emigreeru ja mitte kõik ei sure vangilaagris. Aga võib-olla siiski on eriline mõtte just demokraatlikule vabariigile pikka iga soovida?
