Peeter Koppel: “kestlik kahanemine” kui romantiline utoopia

Peeter Koppel. Illustratsioon: Toon Vugts.

Kui eelmine finantskriis oli paisunud peaaegu globaalse mastaabiga majanduskriisiks, kuulsin ma esimest korda eesti keeles väljendit “kestlik kahanemine”. Tähistama peaks see sotsiaalset ja poliitilist, kuid eriti just majanduslikku suundumust majanduskasvu-keskse paradigma väljavahetamiseks.

Tõsi – sellisel hetkel, kui absoluutselt kõik kahaneb, nagu see toona oli, ongi kõikehõlmav masendus kerge tekkima. Paraku tundub, et toonane kurvameelsus on paljudel juhtudel senini kestma jäänud ning kohati isegi muidu nutikate inimeste peadesse mugava pesa teinud. Rääkimata sellest, et idee tundub sümpaatne eriti neile, kellel planeedi päästmine hingelähedane on. “Majanduskasv” on professionaalsete aktivistide meelest suisa vulgaarne sõna. Samas on üpriski selge, et päris hästi ei saada aru, millisest arengust ja maailmast täpsemalt unistatakse, ning kohustuslik vaesumine üllama eesmärgi nimel tundub tehniliselt vajalik või siis lihtsalt ülevoolavalt õilis ja romantiline.

“Kestlik kahanemine” aga tähendakski muide just kestlikku vaesumist. Kestlikku elustandardi alanemist. Saavutataks see kahanemisfilosoofide ja professionaalsete aktivistide unistustes plaanimajanduslike meetmetega, kutsudes esile püsiva majandussurutise, mis viiks majanduse ning inimkonna eksistentsi taas loodusega tasakaalu. Ei, eesmärk on õilis!

Peeter Koppel

Peeter Koppel on SEB privaatpanganduse strateeg, varahaldur ja kolumnist, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Loe artikleid (67)