Hoolimatu käitumine on kujunenud Eestis ühiskondlikuks normiks, kas see ongi viis, kuidas me siin asju ajame? Kas kuvand targast, töökast, järjekindlast ja kodu ning perekonda hoidvast inimesest, kes armastab loodust, peab enam paika? Millist Eestit me tahame? Kas me peaksime selleks oma hoiakuid muutma ja kui jah, siis kuidas seda teha saaks. Ainult visioonist – millises Eestis tahame elada  – ei ole abi, kui me selles suunas liikumiseks midagi ei tee. Otsimegi artikliseerias vastust sellele küsimusele. Avaartiklis arutleb tippjuht Kai Realo.

Toon mõne näite. Oma tervise eest ennetavalt ei hoolitseta: hambaarsti juures ei käi, vaktsineerimist (ka enne COVIDit) ei poolda, sõeluuringutel ei osale, alkoholi aktsiisitõusu puhul hääletame jalgadega ehk ostame Lätist rohkem kui varem. Või keskkonnateemad: diiselmootori ja naastrehvidega maasturitest ei ole nõus loobuma ka linnas elades, lihasöömise piiramist ei taha isegi arutada, prügi sorteerimise vajadus korda ei lähe ning kliimasoojenemise probleem lihtsalt ei huvita, sest meil on ju alati olnud üheksa kuud sitta suusailma. Kui keskkonnateemad ehk ongi meile liiga uued ja harjumatud, siis suhtumine tulevikku peaks olema kõigile tähtis. Kuid pensioniks raha koguda tundub mõttetu, mõte majade renoveerimisest isegi toetuste abil ajab marru. Tahaks küll odavat elektrit, toitu ja teenuseid, aga mitte midagi ei tohi ehitada ega rajada mitte kuhugi (BANANA ehk build absolutely nothing anywhere near anything).

Ja et pilt oleks selge, siis lisaks kasvavad trendid suhtumises teistesse inimestesse. Kui juba ammu sobib sõimata, ähvardada ja alandada inimesi sotsiaalmeedias või veebiportaalide kommentaariumes, siis normiks hakkab kujunema ka teenindajate peale röökimine ja kogu endasse kogunenud viha välja valamine teenindusjaamades ja poodides ning ka klienditeenindusse tehtud kõnedes ja kirjades. Õpetajatesse suhtutakse samuti kui teenindajatesse, kellele antakse otsekoheselt teada, kui nende teenus ei vasta ootustele. Nimekirja võiks jätkata lõputult: Nõmme elanikuna on mul näiteks raske taluda, et kivisöega köetakse endiselt ja seda ka siis, kui endal hoovis korstna kõrval mängivad lapsed; või et oma koera järelt ei koristata ei tänaval, pargis ega terviserajal; või et mööda Vabaduse puiesteed katkematult punase fooritule alt läbi sõitmine pole enam erand, vaid saamas normiks.

Võiks ju öelda, et alati on keegi, kes käitub halvasti, aga eeltoodu ei tähista enam vähemuse malle. Kohutav ongi, et hoolimatus hakkab kujunema ühiskondlikuks normiks ehk levib suhtumine, et nii me siin Eestis asju ajamegi.

Samas kuskil sügaval sisimas on ikka alles kuvand eestlasest kui targast, töökast, järjekindlast ja kodu ning perekonda hoidvast inimesest, kes armastab loodust. Selle põhjal saab öelda, et eestlase põhiväärtused on töökus, tarkus, perekesksus, loodusearmastus. Neid väärtusi kandvate eestlaste visioon Eestist võiks kõlada nii: vaba ja turvaline heaoluriik, kus on palju rikkumata loodust ja kõigil hea elada.

Kõlab ju oivaliselt. Miks aga meie teod siis nende soovitud väärtuste ja visiooniga kokku ei lähe? Võttes nii kuvandi eestlasest ja meie visiooni kodumaast sõnahaaval ette, on keeruline näha, et me ka tegelikult tegutseme nende sõnastatud väärtuste järgi.

Töökus

Tahtmata kedagi solvata: tööl olemine ja töö tegemine ei ole veel ilmtingimata töökus, sest töö puhul loeb ka tulemus. Kui palju lisaväärtust töö annab? Mis kasu sellest sünnib? Kõlab kapitalistlikult, aga ei saa hästi elada, kui selleks puuduvad vahendid. Ning ümberjagamine ei aita, kui pole, mida jagada.

Töökust on välja tõrjumas kiire raha teenimise viisid: miks töötada, kui võib olla investor või startapper? Tiktokker või influencer. Samal ajal ka mina ei pea töökuse all tingimata silmas füüsiliselt raske töö tegemist, vaid oskuste ja teadmiste rakendamist millegi sisuliselt väärtusliku nimel. Mida vähem meil selliseid inimesi on, seda vähem ka lootust jõuda heaoluriigini, kus kõigil on hea elada.

Tarkus

Me vaimustume Eestis pööraselt sellest, et meil on nii targad lapsed, kes saavutavad PISA testides kõrgeid kohti. Ning peame tähtsaks, et kõik lapsed läheksid gümnaasiumisse ja seejärel ülikooli. Survestades neid nõnda käituma ühiskondliku arvamusega, et vaatamata õpivõimekusele ja isiklikele eelistustele ei ole kutseõpe ega muul moel elukutse omandamine siin arvestatavaks alternatiiviks. Nii juhtubki, et paljud noored pudenevad õpiteekonnalt maha ja peavad elus hakkama saama ilma kõrghariduse ja ka erialaste oskusteta. Ülikoolist tuleb aga mõõdutundetult ärijuhte ning muid spetsialiseerumata haridusega inimesi, kes sisenevad tööturule kõrgete ootustega, kuid keda seal sellisel hulgal vaja pole. Kui me tahame, et Eesti oleks heaoluriik, siis miks meil ei jätku tarkust koolitada inimesi, kes oskaksid seda, mida parema elujärje saavutamiseks teha vaja on?

Perekesksus

Perele mõeldes tulevad esimesena pähe lapsed. Sest tihti tajumegi pere loomist selle kaudu, et perre sünnivad lapsed. Olen kindel, et enamik vanemaid armastab oma lapsi ja on nende nimel paljuks valmis. Samas – tulevikule mõeldes mõjutab ju kõik meie tehtu või tegemata jäetu just neid, kes tulevad peale meid, ehk meie lapsi. Miks me siis otsustame, et pensioniks pole vaja raha koguda? On ju ilmne, et riigipensionist ära elada on keeruline ning nii jäämegi tõenäoliselt oma laste ülalpidamisele. Sama lugu on keskkonnaga. Kui rohepööre ajab närvi ja tekitab trotsi, siis tegelikult ütleme sellega, et meil on ükskõik, kas meie lastel ja lastelastel on võimalik elada tingimustes, mida me ise normaalseks peame.

Loodusearmastus

Täitsa selgelt on mets eestlastele tähtis. Ja üldisemalt puud. Neid ei tohi raiuda. Sealt edasi läheb aga segasemaks, et mis on looduse osa ja mis mitte. Kas taimed on loodus? Kas kõik loomad on loodus? Kas ka need loomad, kes lemmikuks võetakse ja siis maha jäetakse? Kas looduslik mitmekesisus on tähtis?

Minu arust on siin tegu väikestviisi naiivse mõtlemisega, et puud ja mets on alati olemas olnud, küllap on ka edaspidi. Mõtlemata, et meie keskkond muutub, kliima soojeneb, ilmastik on järjest äärmuslikum. Kliimasoojenemisega kaob ka meie mets isegi raiumata. Need puuliigid, mis meid täna rõõmustavad, ei pea vastu kuumusele ja külmale, millega kliima soojenedes varsti silmitsi seisame. Ja paratamatult oleme mitmekesisuse osa ka meie, inimesed.

Heaolu

Oleme aastaid pidanud end Põhjamaaks, Skandinaavia riikide sekka kuuluvaks. Ja püüelnud sinnapoole, et ka Eestis oleks sama hea elada kui näiteks Soomes. See unistus on ilus, kuid märkamata jääb, mil moel selline põhjamaine heaolu saavutatud on. Lihtsustatult öeldes aitab riik kaasa ettevõtluse arengule. Ning ettevõtjad ja selle kaudu rikkaks saanud inimesed panustavad ülikõrgete maksudega, et riik saaks omakorda rikkust ümber jagada sotsiaalvaldkonda, tagamaks ka kõige nõrgematele väärika elatustaseme. Ehk siis – läbi ettevõtluse saavad ühed üha rikkamaks, kuid nende maksudega aidatakse ka vaesemaid järgi. Eesti liigub sotsialismi suunas, kus kõigil peaks olema kõik võrdne: võrdselt hea või võrdselt halb. Ja kuna rikkust, mida ümber jagada, ei teki, siis ongi pigem kõigil halb.

Vabadus

Eestil on naaber, kelle suhtes ei loo vist keegi illusioone. Eriti peale Venemaa sissetungi Ukrainasse. Kõik nõukogude ajal elanud vaevalt sellist režiimi tagasi sooviksid – kogu jaburus on ju endiselt meeles. Kuid ometi igatsetakse “tugevat kätt”, kedagi, kes “lööks korra majja”. Kuskil oleks justkui mingi kujutlus riigist, kus mul indiviidina kehtiksid kõik vabadused, aga kui miski minu seisukohtadele või ootustele ei vasta, siis tuleb keegi ja “paneb asjad paika”. Mil moel selline enesekeskne ja ühesuunaline vabadus toimida saab, jääb mõistatuseks.

Turvalisus

Kui usume, et pärast Ukrainat on Venemaa sihikul järgmisena Balti riigid, siis kuidas on võimalik, et me midagi ei tee? Just ühiskonnana, ma mõtlen. Pole selget teadmist, kuidas saada kriisiinfo liikuma (pole ju kanalit, mida kõik kuulaks), pole varjumispaiku ega varusid. Ega üldist arusaama, mida võtta või jätta, kui peaksime kodu maha jätma. Ühest äpist ei piisa, nagu ka pressiteadetest. Peaksime juba ammu tegelema õppustega nii koolides kui töökohtadel, et olla võimalikuks sõjaks valmis.

Kõigil on hea

Kas tahame ikka, et kõigil on hea? Äkki rikastel ei peaks hea olema, sest see pole õige, et mõned teenivad rohkem ja ettevõtjad saavad priskeid kasumeid. Samas ega meile ei meeldi vaesed ka, nad on ju ise süüdi, et nii elavad. Ja veel võõramaalased – mis neil siia asja on, nad ei oska eesti keelt, ja kui oskavadki, siis ei saa asjadest “õigesti” aru. Isegi naabril ja sõbral ei peaks olema parem, sest see on ebaõiglane – mis hea pärast nad seda väärivad. Nii tekib küsimus: miks meie jaoks see “kõik”, kellel peaks olema hea elada, kipume olema vaid meie ise? Igaüks eraldi?

Kõike eeltoodut kokku võttes tahaks küsida, kuidas me siia jõudsime. Miks paljud meist ei hooli mitte millestki: ei oma laste, keskkonna ega tegelikult ka enda tulevikust? Me küll tahame, et Eesti riik, keel ja kultuur kestaksid, aga teeme selleks põrgulikult vähe, praktiliselt mitte midagi. Miks me arvame, et heaolu tuleb pingutuseta? Kas kannatamatus ja soov kõike kohe saada ning olla lõputult rahulolematu tuleb sellest, et ei jaksa enam oodata ega taha selle nimel pingutada? Või tundub, et keegi on selle hea elu meile võlgu ja nüüd me tahaks selle kõik korraga välja nõuda? Miks tahame elada nagu tulevikku ei oleks? Sest nii jätkates ju polegi: on vaid vaesed inimesed, vaene riik, jõuetu majandus ja pekkis keskkond.

Kaua tegutsenud juhi ning turundajana ma tean, et inimeste hoiakuid saab mõjutada. Kas just muuta iga indiviidi seisukohti, aga ühiskondlikke hoiakuid ja norme küll. Ehkki see on keeruline, kompleksne ega juhtu üleöö. Ja sel tegevusel peab olema tellija, kes tahab seda muutust ellu viia ning on valmis selle nimel pingutama. Kuid kes see tellija meil olla võiks? Oma riigi juhid oleme valinud ju ise, nad täidavad valijate tellimust. Äkki mingi uus liikumine, kuhu on kogunenud tulevikku vaatavad ja südametunnistusega inimesed? Samas neil pole ju mandaati, võimu ega kanalit, mille abil ühiskondlikku arvamust muuta.

Kas tõesti see ongi lõpp?

Kai Realo

Kai Realo on Ragn-Sells Eesti juht ning Eesti Tööandjate Keskliidu volikogu esinaine. Loe artikleid (3)