Aastalõpp on alati olnud aeg, mil vaadatakse tagasi möödunule ja tehakse ruumi uuele. Lõpud ja lõpetamised on selle protsessi keskne osa – need on sageli keerulised, emotsionaalsed ja vahel ka valusad. Kuid lõpud võivad pakkuda ka kergendust või lausa õnnetunnet. Ja olgugi et see kõlab klišeena, avab iga lõpp alati mõne uue tee, vahel isegi sellise, mida ei osanud varem ette näha.
Ma olen suurepärane alustaja, kuid äärmiselt kehv lõpetaja. Te kõik teate mu lõpufopaasid – üks hullem kui teine. Aga kunagi pole hilja õppida. Lõppeva aasta suurimaks saavutuseks pean HAKI galerii sulgemist. Võtsime koos Kailiga vastu julge otsuse lõpetada tipus. Selleni juhatas meid Voronjas kureeritud näitus “Tulevikuvaated”, mille käigus mõistsime, et järgmise kaheksa aasta jooksul tuleb ette võtta kahanemise teekond, mis aitab säästa energiat, kulusid ja aega, juhatades meid kas puhkamise lainele või vähemalt sellisele teele, kus saame hakkama väiksema töömahuga. Kuidas muidu pensionieas need raamatud loetud ja vinüülid kuulatud saaksid, mis riiulitele kogunenud, kui rabame aina tööd teha – isegi kui kunstiga tegelemine ei paistagi väljapoole tööna.
Raul Oreškin
Raul Oreškin elab sügistalvisel perioodil Tartus ning kevadel ja suvel vanausuliste külas Varnjas, kus nad koos elukaaslase Kaili Kasega kalurimaja paadikuuris igal suvel Voronja galerii avavad. Viimastel aastatel on Raul tegutsenud ka kokana Karlova kodukohvikus „Lev ja Leevike“, avanud Aparaaditehases HAKI galerii ja töötanud teatrijuhina Tartu Uues Teatris. Raul on "Minu" lugude sarjas ilmunud raamatu "Minu Peipsiveer" autor ning käesoleval aastal ilmus Tartu linna tellimusel tema kolmas raamat "Tartu hääled". Raul jagab Edasi lugejatele oma tähelepanekuid eluolust Peipsiveerel ja Tartus ning laiemalt kultuuripõllul toimuvast. Loe artikleid (49)
