Ühe kassi lugu ja mida sellest õppida. “Mega Numpar tahtis kodu, ütles selle välja ja sai. Mina nii ei oska. Ma tahan igasuguseid asju, aga ei ütle kunagi,” kirjutab Kaja Kann.

Ühel sügisel käisin külas õel, kes elab samuti maal. Kuna ilm oli juba külm, kütsime ka õues tünnisauna kuumaks. Mõnus vedelemine oli. Ühel hetkel hüppas tünni äärele imepisike kassipoeg. Kolme värvi: halli-, kollase- ja valgekirju. Jalutas vapralt libeda ääre peal, silitas oma pehme karvaga inimeste kaela ja sasis juukseid. Kassid võiksid ju vett peljata, aga tema mitte. Õde seletas, et neid on kolm, kaks musta kassipoega hoiavad eemale, on pelglikud ja piiluvad nurga tagant. Too kirju on kõige julgem, tuleb hommikuti mõisa poolt, tema õuelt läbi ja siis lauda poole edasi. Ütles veel, et piima ei ole ta kiisule andnud, nii ju õpetatakse. Ei tohi kassipoega ära harjutada, sest muidu talvel, kui siin kedagi neid toitmas pole, saavad hukka. Võta endale, lõpetas ta jutu.

No kus ma võtan, eelmine kass läks metsa. Minu juures ei erineks kodukassi elu hulkuva kassi omast. Rebaste saagiks ta langeks. Õde ei jätnud, muudkui meelitas mind. Lõpuks ütlesin, et olgu peale, kui ta hommikul veel tuleb siia nillima, siis võtan. Ja ta tuli. Täpselt nagu eelmistel päevadel. Mõisa poolt õe õuele. Andsime talle esimest korda piima ja pistsime kasti.

Kaja Kann

Kaja Kann on kaasaegse tantsu koreograaf, tantsija ja treener, ZUGA ühendatud tantsijate ning OMAtsirkuse üks asutajaid. Tegutseb üha enam ka kultuuriajakirjanikuna ja kirjanikuna. Tema teine raamat "Tänavatüdruk" (2020) pälvis Tallinna Ülikooli kirjanduspreemiate jagamisel eripreemia. Loe artikleid (38)