Olen viimaste nädalate jooksul mõelnud palju kokkulepetele. Saanud taaskord isikliku kogemuse, mis juhtub, kui kõik osapooled eeldavad ja ei sõlmi õigeaegselt kokkuleppeid. Aga ka näinud selle vastandit: kui hea on isegi sügavates erimeelsustes viidata varem sõlmitud kokkulepetele ning olla samal ajal valmis vajadusel neid uuendama.
Kokkuleppe sõlmimine on üks coaching’u-oskuste alustalasid, üks oskus, mida juhid võiksid juhtimis-coach’idelt õppida. Muuseas, paradoksaalsel kombel ka üks tegevustest, mis coaching’u-koostöös ja -õpingutes esialgu enim võõristust tekitab. “Kas kiiremini ei saaks? Miks on vaja iga koostöökokkulepet avada: mida see täpselt sulle tähendab? Kõik on ju niigi selge, elementaarne ja me saame nendest asjadest ühtmoodi aru.” Kas tõesti?