Tõnis Niinemets: äkki prooviks seda koostööasja

Tõnis Niinemets

Tõnis Niinemets sattus vaatama poliitikasaadet ja kirjutab nüüd, mis mulje Eesti poliitikud talle jätsid. Proovige korraks seda koostööasja, äkki hakkab meeldima, kutsub ta poliitikuid üles.

Artikkel on esmalt ilmunud ERR-i arvamusportaalis.

“Ära vihasta, vaid imesta!” See on lause, mille üks kolleeg kord teatriproovis ütles. See ei olnud muidugi esimene kord, kui seda lauset kuulsin, kuid nüüd oli esimene kord, kui proovisin seda ka rakendada. Nagu rusikas silmaauku sattus mulle kolmapäeval pärast valimisi ette TV3 telesaade “Raua valimisstuudio”, kus Mihkel Raual olid külas kõikide suuremate erakondade esindajad.

Muidugi, poliitikuid on erinevaid: on neid, kes saavad päris säravalt hakkama, on halle hiiri, on neid, kelle kanuus on paar indiaanlast puudu, ning ka neid, kelle kanuus pole kunagi indiaanlastele kohta olnudki.

Need viimased on ka ühtlasi inimesed, kes eriti agaralt avastavad ja kasutavad sotsiaalmeediat. Ühtlasi toovad nad oma sotsmeediamustrid ka riigikogu saali ning omavahelisse suhtlusesse ja nii ongi neist saanud Toompeal vlogerid.

Ja ma juba imestangi. Õnneks neid viimaseid ei olnud selles telesaates. Küll aga oli seal näiteks Keskerakonna peasekretär Andre Hanimägi, kes pani mind imestama, et ta ei tee vahet telesaatel ning riigikogu infotunnil, kus peabki üksteisele võltsviisakalt tänuavaldusi jagama, tunnustama irooniliselt ning oma kõne ajal rõhutama, millises tagatoas millist asja otsustati ja keda seal kohal ei olnud.

Tahaks kuulda inimeselt, kes on koalitsioonierakonna esindaja ja otse-eetris, mingeidki vastuseid saatejuhi küsimustele. Aga nagu öeldud, vähemalt oli ta mingil määral viisakas, mida ei saa öelda sots Raimond Kaljulaidi kohta, kes miskipärast just ironiseeris peale iga Kristina Kallase (Eesti 200) sõnavõttu. Imelik käitumine mehelt, kes sai just valimistel 4000 häält vähem kui eelmine kord. Aga tubli, et Kaljulaid oli vähemalt terve Marju Lauristini artikli pähe õppinud ja esitas seda veenvalt.

Urmas Reinsalu Isamaast oli eriti hoos, loopis statistikat ja ideid, oli kiire ja rääkis isegi asjast. Tundub, et tema ongi rohkem õhtuinimene, sest kõiksugustel hommikustel pressiüritustel ei saa aru, kas ta on ärkvel või magab veel.

Mart Helme EKRE-st oli ära õppinud uue sõna, selleks on “sundvaktsineerimine”. See on väga hea, sest nüüd muutuvad tema laused palju mitmekesisemaks, kuna sõnad “põhiseadus”, “inimõigus”, “vabadus”, “Brüssel” ja “homo” ongi natuke kulunud. Kui saaks ikka iga kord uue sõna ajal Eesti lipu ka kätte võtta, oleks juba palju parem. Lisaks on tunda, et nad hoiavad terve erakonnaga enda käes kriisist väljumise saladust, ja hoidku jumal, kui sellest keegi kuuleb.

Kahjuks oli selles saates vaid üks inimene, kes tegi ettepaneku lõpetada see jauramine. See oli Kristina Kallas. Aga iga kord, kui ta oli oma sõnavõtu lõpetanud, tegid teised saates osalejad suu lahti ja proovisid teha ilma hirvepasunata ikkagi hirve häält.

Ahjaa, reformierakondlane Yoko Alender oli ka saates. Aga tundus, et ta on pikast päevast väsinud ning toetas end rahulikult lauale ja vaatas pigem, mida põnevat põrandal on. Kuna Alender seisis Raimond Kaljulaidi kõrval, siis oli tunne, et ta on Raimondi noorem õde.

Ja seda kõike ma siis imestasin. Praegu seda lugedes tekib lugejal ilmselt tunne, et selle kirjutise autoril on soov saates olijate üle lihtsalt ilkuda. Ei, nii see ei ole. Lihtsalt see eelnev oligi kõik, mida tollest 1,5-tunnisest saatest endaga kaasa võtta.

Kohati tekkis soov imestamine lõpetada, sest on ikka väga nukker vaadata, mis suhetes omavahel erakonnad ning nende esindajad on. Tervishoiukriisis ei olegi enam raske imestada inimeste üle, kes ikka veel sellest kriisist väljumiseks midagi omalt poolt kodanikena teinud ei ole, kui valitsuses ning parlamendis on liikmed, kes ei suuda sekundikski koostööd teha.

Koolis õpetatakse meid kollektiivselt vastutama, kätt tõstma, endast targemaid kuulama, arutlema, lugema, ennast väljendama. Aga kuhu see kõik poliitikas kaob?

Halloo, see on pisike Eesti Vabariik. Kõik tunnevad kõiki. Suruge oma peegelpildist vaimustuses olev ego alla, otsige üles vastutustunne ning palun tehke selgeks sõna “eeskuju”.

Me eeldame, et õpetajad ja tervishoiutöötajad annavad endast tööl maksimumi ega karju teiste töötajatega kooli koridoris või operatsioonisaalis. Aga mis te arvate, mis tundega vaatavad nemad poliitikute väljaütlemisi ning arutelusid? Kaua nad imestada jaksavad?

Nad juba ammu ei tegele oma põhitööga, vaid iga päev algab ületundide ning kriisi lahendamisega. Järgmiste valimisteni on veel aega, äkki tegeleks kõik koos nüüd tänase päeva ja hetkeolukorraga.

Ma ei ütle, et teil, poliitikutel, on ainsana kuldvõtmeke kriisist väljumiseks, aga no kuulge, varsti on juba väga raske imestada ja mõistev olla. Proovige korraks seda koostööasja, äkki hakkab meeldima. Kui ei proovi, siis ärge ühel hetkel ise imestage, et kõik teie valijad on nagu keegi Kevin saates “Poissmeestepidu”. Guugeldage, see on päris õudne.

Aga kõigile neile, kes poliitikasaateid vaadates on minuga sama ärevas olukorras, siis väike nipp teile: triikige pesu samal ajal, kui vaatate. Mõnusalt rahustav tegevus, mille tulemus on kohe näha. Vähemalt seni, kuni elektrit on.

NB! Lepime palun kokku, et ärme nimeta riigikogus toimuvat teatriks, see on teatriinimeste suhtes väga solvav. Teater on kollektiivne kunst, mida teevad inimesed suure pühendumisega ja mitu korda väiksema palga eest kui inimesed riigikogus.

Tõnis Niinemets

Tõnis Niinemets on vabakutseline näitleja, Kinoteatri liige, Stand-up teatri POINT esimene power-up koomik, kahe lapse isa. Kiire mõtleja ja lõputult kõrge energiatasemega artist, kellele läheb väga korda, mis saab ja kuidas saab edasi. Talle on oluline, et edasi läheks aina paremaks. Loe artikleid (23)