Mis on sellise rahulolematuse taga, et täiskasvanud inimesed teevad oma vanematele kibedaid etteheiteid kunagise kasvatuse kohta?
Vanemad soovivad valdavalt oma lastele parimat: et nad oleksid terved ja targad, virgad ja viisakad, lahked ja loovad ning saaksid eluga õnnelikult ja edukalt hakkama (mida iganes keegi nende mõistete all silmas peab). See tõdemus ei päde kahjuks küll kõigi vanemate puhul – eriti just nende puhul, kes pole tahtnud isaks või emaks saada ega suuda seetõttu oma lapsega emotsionaalset sidet luua. Halvemal juhul valavad sellised vanemad lapse peale välja oma soovimatu vanemlusega kaasneva ängi, mis võib varieeruda külmast ükskõiksusest julma vägivallani. Aga mitte sellistest vanematest ei kirjuta ma praegu.