Kui sa ei saa oma vanematega millestki olulisest ja emotsionaalsest rääkida, sest nad ei mõista või lihtsalt keelduvad kuulda võtmast, kui räägitu nende maailmapildiga ei ühti, siis on tegemist emotsionaalselt ebaküpse lapsevanemaga, kes on täiskasvanuks sirgumisel justkui poolele teele pidama jäänud. Kuidas emotsionaalset ebaküpsust ära tunda ja mida sel puhul teha?
“Armas Jumal, ma küll armastan oma perekonda, aga kas sa ikka proovisid kõik teised läbi enne, kui mind nende juurde saatsid?” küsib üks laps kirjas Jumalale (G. Roth “Naised, toit ja jumal”). Selles küsimuses on sees kaks olulist tõsiasja: 1) iga laps tahab tunda end oma perekonnas vastuvõetuna ja 2) laps armastab südames oma vanemaid ka siis, kui need ei suuda talle vajalikul määral turvatunnet ning armastust pakkuda.
Elu kõige tugevam side on meil vanematega. Vanematest sõltub kõige rohkem lapse füüsiline ellujäämine, aga ka tema minapilt ja üldine ettekujutus maailmast. “Kas mind pannakse tähele ja võetakse kuulda?” küsib laps emale-isale otsa vaadates. “Kas saan end vabalt väljendada, usaldada vanematele oma salajasimad soovid? Kas leian lohutust, kui kardan või olen haiget saanud?” Usume lapsena, et me ei pea vanemate tähelepanu ja armastuse teenimiseks midagi tegema, piisab sellest, et oleme siia ilma ja oma perekonda sündinud. Kuni kogemus ütleb midagi muud. Osa vanemaid lihtsalt pole emotsionaalselt küpseks saanud, nad on täiskasvanuks sirgumisel justkui poolele teele pidama jäänud. Sellistel vanematel puudub oskus oma laste vajadusi rahuldada, nad ei oska lapse tundeid mõista ega näe last sellisena, nagu ta päriselt on. USA psühholoogiadoktor ja psühhoterapeut Lindsay C. Gibson viitab oma raamatus “Emotsionaalselt ebaküpsete vanemate pärand” muinasjuttudele vaeslastest, keda vanemad kiusavad või suisa metsa surema saadavad. Need lood on märk sellest, et ebaküpsed vanemad on ajast aega olemas olnud ja nende tõrjutud ning hüljatud lapsed on pidanud kõikidel aegadel ise enda eest hoolt kandma.
Kadi Kütt
Kadi Kütt on holistiline terapeut, koolitaja ja kirjutaja, kes innustab kõigi oma tegevustega liikuma inimesi elurõõmu, enesega rahulolu ja suurema eheduse suunas. Kadil on Tallinna Ülikoolist õpetaja kutse ja organisatsioonikäitumise magistrikraad, ta on lõpetanud Holistika Instituudi. Erinevate vaimse tervise teemade seas on Kadi kirjutistes esikohal ärevus. Artiklisarjas „Ärevusest mitme kandi pealt“ uurib ta tänapäeva „vähktõve“ – ärevushäire pinnapealseid ja sügavamaid põhjusi ning mõtiskleb endasse uskumise ja enda väärtustamise teemadel, sest just need on ärevuse tõhusaimaks ravimiks. Kadi on raamatu „Ärevuse vari. Teekond hingehaavadest paranemise ja enese väärtustamiseni“ autor. Loe artikleid (13)
