“Minusugusele kangekaelsele traditsionalistile tuleb kasuks sekeldustesse sattumine. Võõrastesse paikadesse juhtumine, uute olukordadega leppimine, erinevustega arvestamine, ka iseenda tunnetega toimetulemine. See avardab horisonte, hoiab perspektiivid paigas või isegi nihutab neid soodsamas suunas. Et olla parem ja avatum inimene,” tõdeb Elisabet Reinsalu äsja reisilt saabununa.
Ma käisin hiljuti puhkamas. Ei, sellest ei tule reisikirja ega muljepõimikut. Loomulikult, igasugune keskkonnavahetus ja vaheldusrikkus pakub kuhjaga uusi kogemusi. Kuid mitte neid ei taha ma jagada. Muljeid on nii äraütlemata palju – need on kirevad ja vastuolulised, justnagu see Vahemeres paiknev saar, mida mul õnnestus külastada. Pealegi näib, et vahetult reisilt naastes polegi võimalik kõike kogetut ümber töödelda, omastada. Kodused toimetused, argielu paratamatud nõudmised paiskavad sind kohe keerisesse, mis emotsioonide seedimisele voli ei anna. Kohvrid vaja lahti pakkida, pesumasin huugama panna, külmutuskapis revisjon teha, snorgeldamismaskid kokku sättida ja hoopis teistes vetes uuesti töömerre sukelduda.