Romet Vaino: hingekümblus talvises rabalaukas. Ürgne väljakutse

Talv on aeg, mil (taas)loon endaga sõprussuhet. Mida vanemaks saan, seda tõsisemalt seda võtan. Kevades, suves ja sügises on palju välist lummust, mis tekitab omamoodi müra – aktiivsem suhtlus ja paljud ühised ettevõtmised pere ja sõpradega ei lase oma hinge kuulata. Talve algus seevastu on pimedaim aeg aastaringist ning jätab meid iseendaga. Üksi ja alasti.

Kuigi selles on midagi rusuvat, olen talvise pööripäeva aegses kulgemises leidnud võimaluse võtta end algosadeks, parandada mind mitteteenivad mõttemustrid ja panna idanema uued lootusrikkad ideed. Viimased on justkui seemned, mis korjatud kogemuste näol viimasest aastaringist ning mis nüüd vajavad hoolikat valimist. Iga seeme ei kõlba ega mahu minu mõttelisele peenrale. Otsustada tuleb südamega ja see vajab peenetundelisust, mis üllatus-üllatus – on tippvormis just praegusel ajal. Just pimedas ja külmas olen endaga kõige ausam.

Eesseisva aasta mõttemustrite peamine toormaterjal näib pärinevat üsna hiljutistest emotsionaalsetest komistamistest. Nimelt tajusin paljuliikuva inimesena, kuidas novembrikuised sombused ilmad alistasid väga salakavalalt minu aktiivse hinge. Rahutust metsasuitajast sai äkitselt toaloom. Alles siis, kui märkasin ebaharilikult sagedasi muremõtteid ja ülereageerimist tühistele asjadele, taipasin, et olen kui loomaaia puuris rahutult tiirutav tiiger. Pahaaimamatult olin võtnud endalt vabaduse olla inimene.

Rahutu hingena võib liikumine tunduda nii iseenesestmõistetav, et unustad selle väärtuse. Mõni nädal tubasemat eluviisi ja tunned, kuidas mingi osa sinust hakkab närtsima. Esimese hooga ei saa arugi, et millest sellised tumedad pilved minu mõttemaastikel. Kuid ühel hetkel tuvastab mõistus midagi, mida on raske mitte märgata – füüsiliselt nii passiivset perioodi ei ole pea aasta aega minu elus olnud. Mäletan kuidas tõmbasin selle peale ehmatusega jooksujalatsid jalga ja kadusin tunnikeseks värskesse õhku. Juba poole distantsi peal nentisin, et õigupoolest olin hoopis jätnud täitmata oma kohustuse olla inimene! Vabadusega valida pole siin midagi pistmist. Ma pean liikuma!

See, et sellise vana tõe tugev taasteadvustamine just praegusel ajal aset leidis, ei ole sugugi üllatav. Pimedus, jahedus ja vaikus sümboliseerivad minu jaoks lätet, mingisugust ürgset algolemust. Tõenäoliselt võisid sellised tingimused kunagi eelneda universumi sünnile ja lisaks on talv omamoodi eelõhtu kevadele, mil jää all alanud muutused lõpuks silmnähtavalt realseeruvad. Ilmselt sütitab selline olustik meiski midagi ürgset, mis esivanemate verest kantud. Midagi, mis ei hooli sotsiaalsetest normidest ja ühiskondlikest rollidest.

Niisiis olin hetkeks kaotanud ja kohe taasleidnud teadmise oma kohustusest liikuda. Liikuda palju. Ent sellega see lugu ei lõppenud. Minus oli süttinud mingisugune otsija. Eesmärgiks avastada seda ürgset osa minus ning teha talle rohkem ruumi. Väike metsasörk paitab hinge, kuid tundsin, et võiksin sealt mõned sammud kaugemale astuda. Või hoopiski läbi äärmuslikemate kogemuste iseendale lähemale.

Talisupluse harrastajana hakkas minus idanema mõte võtta ette üks isemoodi hingerännak jäisesse rabalaukasse.

Lootena ürgses sängis

Rabamaastik on alati pakkunud mulle võimalust astuda välja sellest igavese oravarattana pöörlevast maailmast. Kaotada aeg ja vaadelda kõike toimuvat kõrvalt, hoopis teisest perspektiivist. Näen meie kodumaa vanimat orgaanilist maastikku omamoodi lakmuspaberina. Need mitmed meetrid turbasammalt koos sügavmustade veesilmadega on püsinud tuhandeid aastaid üsna muutumatuna. Sellisel ürgmaastikul astudes hakkad palju paremini märkama milliseks on muutunud elu siit eemal, inimeste maailmas – linnades ja külades.

Inimeste elujärg on muutunud paremaks. Keskmine inimene ei pea enam hommikust õhtuni tegelema ellujäämisega. Kuid midagi väga olulist oleme sellega ka kaotanud. Seesama ürgne osa minust, mille otsimise ja toitmise vajadust endale nüüd selgelt teadvustama olen hakanud, on surutud väiksesse aedikusse. Tal ei näi olevat kohta pehmes ja mugavas maailmas. Vahest on iga inimese kohustus iseenda ees luua see avaram ruum oma metsikule minale?

Eelnev sündmuste käik hakkas minu mõttelõuendile visandama üle talvise rabamassiivi astuvat meest. Eesmärgiks vaid üks – isoleerida end hetkeks kogu välismaailmast ja paljastada läbi ellujäämisinstinkti see mugavas maailmas muidu nii varjus olev inimalge.

Ühel pööripäevaeelsel hommikul sättisin seljakotti varusokid ja rätiku ning haarasin garaažist raudkangi. Üks asi on käia jääaugus avalikus ujumiskohas, kuid tuuline lageraba ilma matkaraja ja veel vähem ujumiskohata loob juurde kuhjaga määramatust. Olin oma käiku eelnevatel päevadel kümneid kordi visualiseerinud ning leidnud meelekindluse oma plaani suhtes. Tõdesin, et tahan kasvõi hetkeks eemale maailmast, kus pseudoprobleemid tipnevad põhjendamatu viha ja hirmuga. Andkem mulle hetk seista silmitsi tõeliste elu paratamatustega ja pista rinda eluküünla kallale kippuva külmaga!

Olin krudiseva lume saatel tulnud mõne kilomeetri üle raba, kuni leidsin sobiva lauka. Pühkisin sellelt lume ning silmitsesin seda musta akent valges kristallmeres. Mõtlesin, et see on nagu kaanetunud ürgne säng. Sügavamad rabalaukad on tuhandeid aastaid vanad ja ega tõttöelda kunagi ei tea, kas seal keegi hingeline üldse kunagi on ujunud. Igatahes lõhkusin sellesse jääaknasse endale ligipääsu ning töö lõppedes teadsin, et nüüd on see maagiline hetk käes. Läbi lumepilvede kumava päikeseketta valgel heitsin seljast riided ja laskusin oma ürgsängi.

Rabasuplus I Foto: Romet Vaino

Kuidas vesi oli? Ma ei tea, kas see oli adrenaliinist, aga vesi oli oluliselt soojem sellest, millega harjunud olen. Ühel hetkel otsustasin sulgeda silmad, hingata sügavalt sisse ning kaduda hetkeks täielikult sellesse iidvanasse pimedasse ja külma kambrikesse. Neil sekunditel valdas mind sügav rahu, mitte paaniline hirm. Veest väljudes muutus see lapsemeelseks rõõmuks ja tagasiteel millekski, millele ei oskagi täpset nimetust anda. Enesearmastuseks ehk?

Kulgesin külmetavate näppudega üle jäätunud laugaste, raudkang turjal. Minu silme eest jooksid läbi pildid varasematest eluetappidest ja tekkis tundmus nagu oleks mul kombeks end aeg-ajalt hüljata. Ometigi olen viimastel aastatel valguskiirusel liikunud just sellise elu suunas, mida alati ihanud olen. Isegi nii maalähedases elus olen kohati lasknud vast sellel kõige inimlikumal osal iseendast käest libiseda. See rabalauka kaane all käik oli kui viimane piisk ja lõplik arusaam – määramatus kuulub elu juurde ja tuleb kulgeda “elujoone” lähedal. Ei saa lasta end mugavusel võrgutada ega surmaohtudel alla neelata. Tuleb leida harmoonia kuskil seal keskel. Kui see õnnestub, säravad silmad peas nagu metsikul loomal ja energiat on kohati ülearugi. Siis on aeg sellele taltsutamatule vaimule teiste seeski ruumi teha.

Kui sellest kõigest midagi lugejale edasi anda, siis oleks see järgmine – määri käsi, saa märjaks, külmeta, tee lõkkel süüa. Meile võib ekslikult jääda mulje, et elu peabki olema mugav, kontrollitud, turvaline, kuid mingi sügavam osa meist ei ole sellega nõus. Just pimedatel talveõhtutel omapead jäädes on meil parim võimalus iseenda sügavamate kihtidega dialooge pidada. Võtkem ennast kuulda ja tehkem rohkem selliseid spontaanseid hulluseid, mis laseks end metsikuna tunda. Kui talvine rabalaugas tundub esialgu palju, roni kõrge puu otsa või ööbi isetehtud lumeonnis. Rohkem inimeseks olemist uude aastasse!

Romet Vaino

Romet Vaino

Romet Vaino kulgeb viiel meelel läbi nelja aastaaja üle kodumaa maastike. Selline teadlik looduses liikumine pakub suurel hulgal märkamisi nii inimpsüühika kui looduse enda kohta. Tema igakuine kolumn pakubki vahetuid emotsioone ja mõtteid loodusest ning käib ühte sammu loodusliku aastaringiga. Loe artikleid (19)