Carmen Kassi vestlus Rain Rannuga: iga kord, kui sa arvad, et kõik on pekkis, siis tegelikult on üks katse veel

Rain Rannu. I Foto: Kadri Tuisk

Igal inimesel on unistused, aga eneseteostuse tee ei ole sirgjooneline. Tehnoloogiaettevõtja Rain Rannu meelelahutuslikus formaadis film “Ükssarvik” aitab seda teekonda mõista. Soovides teemale läheneda tavapärasest erinevalt, palusime filmis nähtu üle lavastaja Rain Rannuga vestlema inimese, kes on ka ise teinud võimatut ja läinud n-ö ükssarvikut püüdma, omal alal maailma tippu jõudnud ning kehastab hästi püüdlust suuremate eesmärkide poole – Carmen Kass on esimene rahvusvaheliselt edukas eesti supermodell, aastal 2000 valis ajakiri Vogue ta aasta modelliks.

“Ükssarvik” jutustab loo kahe noore iduettevõtja teekonnast “kodugaraažist” maailma tehnoloogia Mekasse Silicon Valleysse. Tempokas film annab autentse ja värvika pildi tehnoloogiafirma tegemise võlust ja valust, usaldamisest ja unistamisest, hullusest ja hulljulgusest. Filmi on jõutud juba nimetada ka uuema aja “Kevadeks”. 

Kõik algused on sarnased

Carmen: Kuidas selle filmi idee sündis? Mäletad sa seda hetke, mil otsustasid, et nüüd ma teen selle ära? Kus sa selle mõtte sündimise ajal olid, mida tegid? Mis sai edasi? Kui palju läks aega, enne kui päris filmimiseni jõudsid?

Rain: See oli kolm aastat tagasi. Eks ta mõtte kujul oli olemas veel varem: juba siis, kui tegin oma esimest filmi “Ameerika suvi”, mõtlesin, et mis järgmiseks – ja millest üks start-up-ettevõtja ikka filmi teeb kui mitte start-up-firmadest, eks ole. Aga konkreetselt esimene stseen sai kirja pandud 2016. aasta oktoobris. Olin rongiga teel USA idarannikult läänerannikule, ja sel hetkel kuskil San Antonio ja El Paso kõrbemaastikel Texases, südaöö ja päikesetõusu vahel, said paberile esimesed neli lehekülge filmi keskele maandunud Silicon Valley investoriga autos sõitmise stseenist.

Carmen: Kui palju sa filmi jaoks kollektiivset teadmist hankisid? Sa oled selles asjas sees ja tead muidugi enam-vähem kõike, aga palju seal kollektiivset teadmist oli?

Rain: Ikka oli. Me kogusime lugusid igalt poolt kokku ja siis otsustasime, millised neist meie üldisesse narratiivi sobivad ja millised mitte. Need lood olid kokku pandud. Avastasime, et väga paljud lood korduvad start-up’ist start-up’i. Lood on olnud täpselt samad. Näiteks lood sellest, et oled pidanud vanematelt raha küsima, on väga universaalsed. Nagu Taxify-Bolti ja veel paljude teiste firmade puhul – kuigi me tegelikult nende lugusid ei kasutanud.

Carmen: See on huvitav. See on nagu elu ise. Kus sa ka parajasti ei oleks, mingil hetkel saad vanemate nõul ja jõul sellest läbi.

Rain: Nemad vist väga ei küsi – või nad investeerivadki ainult sinusse. Founder’isse.

Carmen: See on see – friends, fools and family.

Rain: Meil üks filmi tiimiliige tõlkis selle eesti keelde kui “sõbrad, sugulased ja sõgedad” – SSS nagu FFF. See toimib. Kas ka teistes valdkondades? Kas sinu valdkonnas oli ka vanemate ja investeerimise teema kunagi päevakorral?

Carmen: Ikka, jaa. Minu ajal oli see võib-olla isegi keerulisem. Kui ma esimest korda Itaaliasse läksin, siis kuidagi oli ju vaja lennupilet osta ja elamise ja muu eest maksta. Ega toona ju ei tahetud investeerida. Välisagentuurid ei tahtnud siia idabloki tüdrukutesse investeerida. See oli rohkem teisipidi. Vanemad pidid tulema rahaga lagedale, et sa saaksid alustada. Aga raha muidugi ei olnud. Mina käisin kuskilt firmast raha laenamas.

Rain: Ingelinvestoritelt.

Carmen: Kuna vanematel raha ei olnud, siis polnud sealt midagi saada. Aga jah, eks kindlasti on minu äris ka nii, et kui mingitel hetkedel läheb natukene paremini, siis sa kulutad seda raha, sest sul on hea olla… Nii hästi kui ta tuleb, nii hästi ta ka mingil määral läheb. Ja kui seda tööd, järgmist asja, võib-olla enam ei tule, siis oled jälle ema ukse taga, et tahaks süüa. Ma arvan, et seda on päris palju. Minul endal õnneks ei juhtunud seda väga. Mul läks hästi.

Rain: See tundub nagu startu-up’i paralleel. Kui sa tõstad raha, siis on ju eeldus ja ootus see, et sa kulutad seda raha ehk investeerid seda raha. Sa investeerid seda raha selleks, et tekitada järgmine kasv. Ühelt poolt tekib sul start-up’ina harjumus raha kulutada, aga teiselt poolt ei pruugi seda kasvu tulla. Kui seda kasvu ei tule, oled algpunktis tagasi – ja võib-olla ka vanemate juures tagasi lõpuks.

Carmen: Nii võib juhtuda, aga kui hästi läheb, siis ei juhtu. Ent nagu filmiski, isegi kui nii juhtub, alustad uuesti. See mulle meeldis. Mulle meeldis selle tegelase ellusuhtumine. Kõik on pekkis, alustame otsast peale. Ühest küljest hästi naiivne, aga teisalt – mis sa pead siis elus tegema, nutma jääma või?

Rain: Kas peangi tunnistama, et olengi läbi kukkunud, et see ei ole minu jaoks ja üldse mitte midagi tegema?

Carmen: Pean tunnistama, et olen korra läbi kukkunud, aga proovin siis veel. Optimism peab jääma.

Rain: Jah. mulle tundub, et selles maailmas peabki optimismi olema, et üldse kuskile kaugele jõuda. Asja teine külg on see, et kui sa sinna kaugele ei jõua, aitab see optimism sul võib-olla ka sellest läbikukkumisest läbi saada, et uuesti alustada.

Carmen Kass ja Rain Rannu.

Carmen: Kas mõtlemisviis sõltub ka vanusest? Või on asi ainult isiksusetüübis?

Rain: Ma arvan, et natuke on see ka ühiskonnas kinni. Ajalooliselt on nii ja ka meedia võimendab seda. Kui sa kukud läbi või sul on mõni ajutine tagasilöök, siis meedia võimendab seda ja kõik näitavad näpuga ning tekitatakse selline olukord, et läbikukkumine või isegi pisikene tagasilöök on suur asi. Kui näiteks start-up-ettevõte on pidanud oma maksud ajatama või tal on ajutisi raskusi, tehakse sellest nii suur lugu ja see mõjutab.

Carmen: Huvitav, see on jällegi üks paralleel minu valdkonnaga. Ma poleks arvanud, et see start-up’induses nii mõjuvõimas on.

Rain: Emotsionaalselt muidugi mõjutab üldine meelsus founder’eid.

Carmen: Huvitav, sest see pole ju nii isiklik. Minu äris on see isiklikum, sa tunned ennast läbikukkununa. Aga küllap sa siis võtad oma start-up’i iseendana.

Rain: Jah. Ma arvan, et kõige ägedamad founder’id tegelikult võtavad seda iseendana, enda pikendusena. Nüüd on küsimus, et kui sa oled andnud endast absoluutselt parima ja sa ikkagi kukud läbi, mida sa siis teed. Kas on üldse mingi muu variant kui mitte uuesti proovida ja jälle endast parim anda?

Carmen: Ilmselt ei ole. See ongi asja ilu.

Rain: Proovid, kukud läbi, tõused jalule ja proovid uuesti.

Tagasilöögid on osa kasvamise protsessist

Carmen: Aga on ka variant, et sa andsid endast parima, nii sa arvasid, aga tegelikult sa ikkagi ei andnud endast parimat. Sa ainult arvasid, et andsid.

Rain: Jah, ja kunagi ei ole asi läbi enne, kuni sa alla annad. Iga kord, kui sa arvad, et kõik on pekkis, siis tegelikult on veel üks katse, veel üks katse. Start-up’id oma olemuselt ongi sellised. Räägitakse – ja see on ka enam-vähem tõsi –, et kümnest start-up’ist üks jõuab kuskile. Kogu valdkonna ootused, šansid edu saavutamiseks ongi sellised. See kümnest üks on muidugi illustratiivne väide. Kui sa vaatad, mitmest start-up’ist saab Bolt või Taxify, siis siin on ikka tuhandeid ja kümneid tuhandeid proovijaid. Aga kui sa saad keskmiselt eduka, kasumliku firma, mille keegi võib-olla kunagi ära ostab, siis selle šansid on võib-olla üks kümnele, ehk umbes üheksa kukuvad läbi. Ja kui vaadata, et see tööstusharu on selliste numbritega, siis läbikukkumine ei tundugi nagu nii suur failure, vaid protsessi loomulik osa.

Carmen: Mis asi see failure üldse on, mida me nii õudselt kardame? Mis see on? Mingi asja proovimine. Minu jaoks on hirm läbikukkumise ees natuke müstiline. Mis siis juhtub?

Rain: Start-up’is ka – millega sa tegelikult riskid, kui sa läbi kukud?

Carmen: Üldjuhul sul pole ju sadu inimesi, kes sinust sõltuvad.

Rain: Ja kui ongi, siis on nad ilmselt head inimesed, kes leiavad järgmise asja ja järgmise asja.

Carmen: Nad on seal teadmisega, et nad on start-up’is. See pole kindla lubatud tulevikuga asi.

Rain: Nad ei sure nälga, kui see konkreetne start-up ei õnnestu. Nad lähevad järgmisesse või teevad järgmise. Elon Musk on selles maailmas võib-olla tõesti ainus näide, kes on mingil hetkel riskinud kogu oma vara ja kõigega, mis tal on. Enamasti on ikka mingi puhver olemas, et isiklikul pinnal riskid natuke vähem.

Carmen: Elon võttis selle riski, aga tulemus ju näitab, et mis välja tuli, poleks olnud erinev riski võttes või mitte võttes. Pigem siis juba võtta see risk, seda pole mõtet väga karta.

Rain: Kui Elonil ei oleks välja tulnud, oleks ta mõneks hetkeks jäänud kogu oma varandusest ja kõigest muust ilma, aga ta oleks ikka olnud Elon Musk ja ta oleks teinud järgmisi asju ja ikka kuskile jõudnud.

Carmen: Hirm läbikukkumise ees on täiesti arusaamatu. Miks me hoiame seda kultuuri, et peaksime seda nii väga kartma?

Rain: Aga siin on ka teine pool. Silicon Valley kontorite seinal on sageli silt “Fail fast”, mantra selle kohta, et kuku ruttu läbi – ja tee järgmine. See Silicon Valley mantra oli ka filmis taustal. Iga poole aasta tagant öeldakse, et ei tulnud välja, teeme jälle uue ja jälle uue.

Carmen: Väike süüdimatus tuleb seal välja.

Rain: Jah. Kuskil on see fine line, mis tuleb tugevalt välja.

Carmen: See mõte on tulnud päris elust? Seda on juhtunud?

Rain: Ma näen seda rohkem USA ja Silicon Valley firmade puhul. Eesti firmad üldiselt minu kogemuse põhjal ikka proovivad uuesti ja üritavad ja üritavad. Nad ei lase asjast, millel võiks potentsiaali olla, aga mis veel ei realiseeru, nii lihtsalt lahti. Nad proovivad uuesti ja uuesti sama asjaga, kuni võib-olla lõpuks tuleb välja.

Carmen: Kas see on hea või halb?

Rain: Mulle tundub, et Valleys oleks öeldud, et see on halb, aga minu meelest on see pigem hea.

Sul ikkagi peab olema teatav jonn minna valitud teed pidi lõpuni.

Carmen: Kas see äkki annab ka mingi võimaluse läbikukkumise äärel olles samal ajal kaasa mõelda ja midagi paremaks teha?

Rain: Täpselt nii. See on see kontseptsioon, et kui oled otsustanud, et ma teen start-up’i ja ma teen seda umbes selles valdkonnas, võib sul iga hetk saada kiivrist isepidurdav ratas ja isepidurdavast rattast isesõitev ratas – see on selle idee loomulik areng. See on tüüpiline.

Carmen Kass ja Rain Rannu.

Carmen: Ma pole kunagi ise nii mõelnud. Aga filmi vaadates tuli tunne, et võiks küll teha start-up’i või mõned lausa. Mis mulle filmis väga meeldis, oli lihtsus. Võib-olla see pole kompliment, aga mulle see meeldis. Seal oli hästi lihtsalt nagu lollile see maailmapilt selgeks tehtud, laskumata liigselt tehnilistesse nüanssidesse. Tavaliselt mulle ei meeldi justkui pealispindsed filmid, aga seda see polnud. See oli piisavalt sügav, aga samas lihtsustas seda teemat hästi – aga tegelikult see ju ongi lihtne. See oli selle asja ilu, mis mulle väga meeldis. Muidu tundub see maailm kuidagi väga kättesaamatu ja utoopiline. Eriti need numbrid, mis filmist ka läbi käivad, ajavad pea sassi. See tekitab tunde, et ideed, mis sul on, ei olegi olulised, vaid seal käib hoopis mingi muu mäng. Ja mulle tundub, et tihti inimesed, kellel on ideed, ei taha just selle mängu pärast sinna siseneda, sest see tundub nii kättesaamatu.

Rain: Või nad ei taha seda mängu mängida. Kuigi film oli kergelt liialdatud, siis tegelikult need liialdused polnud üldse väga suured. Tegelikult see maailma näebki suures plaanis selline välja. Kui ma seda lugu jutustasin, siis ma üritasin teha nii, et see lugu oleks ühelt poolt lihtne ja arusaadav igale vaatajale, kes saab sellest midagi kinni võtta, aga samas teiselt poolt oleks see ka sügavalt autentne. Seal on mitu kihti. Näiteks sa ei pea aru saama, kuidas töötab liquidation preference või mingisugune instrument, aga sa peaksid aru saama sellest stseenist, mis juhtub ja kelle süü tõttu. See film keskendus suuresti start-up-maailma meetodile. Üks sõnum, mis sealt kõlama jäi, on see, et igaüks saab teha start-up’i. Sa ei pea olema hull geenius või kuidagipidi eriline.

Carmen: Kas sa ei karda, et see kutsub tõesti igasuguseid inimesi start-up’e tegema ja seda valdkonda üle ujutama?

Rain: Absoluutselt. Samas ma üritasin sinna piisavalt tuua ka seda rasket poolt, kui raske see on ja millest sa pead loobuma või mis on kõige selle hind.

Carmen: Mulle tundus, et selles osas olid sa isegi liiga pehme. Tundus lihtne, et kolm nädalat teen palju tööd, olen natuke magamata, siis õpin kiiresti numbrid-asjad ära, et olin loll ja kirjutasin sellisele lepingule alla – ja siis alustan uuesti. Jäi mulje, et pole nagu midagi keerulist.

Rain: Pooleteisetunnise filmi formaat sunnib teatud kohtadest üle minema. Asutaja ärevus ja asutaja depressioon on tegelikult päris teemad, Silicon Valleyst on teada ka enesetapujuhtumeid, kuna inimesed ei ole pingele vastu pidanud. See vastutus, mida sa tunned investorite ja oma tiimi ees, kui sul ei lähe hästi – see on päris. Filmis me natuke puudutasime seda, aga rohkem visuaalses, muusikalises võtmes, kus peategelane Õie uitas üksi San Francisco tänavatel ringi.

Carmen: Jaa. See tuli ilusti välja.

Rain: Aga loomulikult päriselus on see madalpunkt palju sügavam. See tunnetus, kui palju sinust mingil ajahetkel sõltub; kõik need ootused igast suunast ja igalt poolt. See tunne, et ma olen läbi kukkunud, kuna ma ei suuda nendele ootustele vastata. Et ma ei suuda vastata oma Silicon Valley kunn-investori ootusele, et ma peaks kasvama 12% kuus.

Carmen: Kuidas neid ootusi maandada? Minusugusel inimesel ilmselt polegi seda probleemi, sest ma ei oska asjadesse nii süvitsi minna, et võtta neid eluolulistena.

Rain: Väga hea filosoofia.

Carmen: Aga ma saan aru, et inimesed võtavad mingi asja nii tõsiselt kätte, et nad ainult seda teevadki, panevadki kõik mängu. Võib-olla peaksidki teatud inimesed seda vältima. Tervis on ikkagi tähtsam kui ükski saavutus.

Rain: Võib-olla see ongi see selektsioonikoht, mis määrab, miks igaüks ei taha ja ei peaks olema start-up’i asutaja.

Carmen: Kas seda saaks õppida kontrollima või muutma, kui sa oled selline närvilisem ja võtad neid asju hinge?

Rain: Ma arvan küll, aga see saab toimuda ainult seda tehes, läbi elades. Kui sul on iga päev, iga hommik kella 10ks hommikul juba kümme asja pekki läinud, siis tekib lõpuks see tunnetus, et see on okei.

Carmen: Kas nii palju asju saab nii kiiresti pekki minna?

Rain: Saab küll. Asutajana ja isegi filmi tehes vahel sa ärkad üles, su postkastis on kümme probleemi, mis kõik vajavad lahendamist ja kõik on mingil põhjusel väga kriitilised. Kui see ongi su igapäev, nii juhtub iga päev, tekib väga paks nahk selliste asjade suhtes.

Carmen: See ongi oskus.

Rain: Jah, see on oskus, mis põhineb ka juba kogemusel. Kui sul on aasta aega kümme surmaprobleemi postkastis, ja sa oled ikka elus, siis sa suudad juba hinnata, et need asjad ei ole nii hullud ja ma suudan need lahendada.

Carmen: Siit kõlab läbi kannatus ja kannatlikkus. See on väga oluline, et tunneli lõpus on kuskil valgus, kui oled neid asju läbi elanud ja tead, et suudad nendega toime tulla.

Rain: Mis ei tapa, teeb tugevamaks, on tunnetuslikult seal sees. Sa oled harjunud nii elama. Sa ei saa enne õppida, kui sa pead panema end sellesse olukorda.

Carmen: Kas keegi tahaks sellise asjaga harjuda? See on valiku küsimus. Inimene harjub kõigega, me oleme sellised loomad. Aga kas sa tahad harjuda? Kas see on seda väärt?

Rain: Mulle tundub, et kõige ägedamad founder’id, keda ma tean, on harjunud. Nad suudavad selliseid olukordi väga külma kõhuga lahendada.

Carmen: Seda ma usun, et nad on harjunud. Aga kas nad on ka midagi ohverdanud selle eest?

Rain: Ma arvan küll. See on jälle Elon Muski tsitaat:

“Keegi ei muuda maailma üheksast viieni tööl käies.”

Kõik, kes muudavad maailma, on mingil perioodil andnud endast tohutult palju rohkem kui üheksast viieni töö. Nad on mingiks perioodiks läinud mingisse asja täiega, lõpuni sisse.

Carmen: Kas see on nii? Ma ei tea, ma pole kunagi kuulnud seda mõtet. Ma ei tahaks uskuda, aga ma mõistan.

Rain: Asja teine külg on muidugi see hooaegade küsimus. Sest sa ei suuda ju terve elu nii olla, sa ei tahakski. Aga kas sa oled valmis kolm või kuus kuud või paar aastat järjest loobuma väga paljust muust, et ehitada midagi suurt, mis annab sulle võimaluse elada ülejäänud elu või kolm või viis aastat hoopis teise rütmiga ja keskenduda millelegi muule?

Carmen: See on siis järelikult prioriteetide küsimus, kas tulevikuvaade on oluline. Aga kunagi ju ei tea, mis tulevik toob.

Rain: Äkki läheb nii hästi, et seda perioodi ei tulegi.

Carmen: Ka võimalik.

Rain: Mõtle Jeff Bezose peale või Mark Zuckerbergi peale. Mida suuremaks su firma kasvab, mida kaugemale jõuad, seda raskem tundub olevat. Surve ühiskonna poolt on suurem.

Carmen: See on vastutuse omamine. Mida rohkem sa asju omad, seda rohkem oled kinni nende asjade eest vastutamisega.

Rain: Edul on hind.

Carmen: Raha pole minu jaoks olnud kunagi prioriteet. See on oluline, annab sulle palju võimalusi, aga eesmärk omaette see pole. Kui edu ei ole rahaline, siis milles see seisneb? Maailma muutmises? Mis on see, millel on väärtus?

Rain: Filmis tundus ka, et kuigi seal liikusid suured rahanumbrid, miljonid, miljardid, siis tegelikult mitte ühtegi tegelast otseselt raha ei motiveerinud, peategelasi kindlasti mitte, isegi mitte kõrvaltegelasi, investoritegelasi.

Carmen: Filmis mingil määral ehk siiski – kogu see vanemate kaasamine. Kehvas seisus olemine ju seostub rahateemaga.

Rain: Raha on vaja, et teha asju, viia ellu asju, mida sa tahad teha. Aga oluline on miski muu, kas siis maailma muutmine, lihtsalt millegi põneva tegemine. Mis mind ennast on innustanud, on see, et kui sa teed midagi, mis on sulle endale hetkel superpõnev, siis see, kas sellest ka raha tuleb, on nagu boonus.

Teekond ongi tasu

Carmen: Mis teeb selle sinu jaoks põnevaks? Kas tulemuse nägemine või protsess, inimesed, elamused ja kogemused?

Rain: Protsess ise on olnud alati äge. Loomulikult peaks olema ka mingi tulemus. Ettevõte peaks jõudma kasumlikkuseni. Kui ettevõte on kasumlik, on mingi tunnistus, et asi läheb ka teistele korda. Filmis Tõnu näitel oli tulemus väljumine (exit). Aga tegelikult ei tee väljumine kedagi õnnelikuks.

Õnnelikuks teeb kas firma ehitamine või see, mis võimalused väljumine lõpuks avab.

Mulle tundub see siin maailmas palju olulisem, aga selle eelduseks, et see toimiks, tuleb ka rahamudel kuidagi taha. Seda kohtab tänapäeval vähem, mida me neli aastat ülikooli kõrvalt ettevõtet vedades tegime, nimelt et me endale palka ei maksnud või ei saanud maksta. Tegime seda põnevusest ja lõbust ja kõigest muust.

Filmi “Ükssarvik” esilinastusel. I Foto: Egert Kamenik

Carmen: Ilmselt peab olema ka usku asjasse, mida sa teed.

Rain: Jaa, muidugi. Me tundsime, et see on õige asi ja sel on potentsiaali.

Carmen: Mida sa esimesena alguses tegidki?

Rain: Tegime sellise firma nagu Mobi, mis pakkus SMS-teenuste platvormi, kui Nokia ja Ericsson dikteerisid seda, mis meie telefonis oli.

Carmen: See tähendab, et seal polnud midagi.

Rain: See saigi saatuslikuks. Nokia kuulus lause, et inimesed ei taha oma telefoni sadu tuhandeid rakendusi, nad tahavad paari rakendust, mida nad kasutavad iga päev ja me teeme need paar. Ups. Aga raha on üsna universaalne teema paljudes valdkondades. Kui sa teed midagi superhästi ja su silmad säravad, siis sa ei tee seda raha pärast. Start-up’induse valdkond on ses mõttes eriline, et kui sa teed midagi superhästi ja sul on õnne, siis rahal ei ole mingit lage.

Carmen: Kui ma mõtlen enda äri peale, siis mina tegin seda küll selge ärilise eesmärgiga. Minu jaoks ei olnud modellindus mingi eriliselt suur nauding.

Rain: Kas see oli algusest peale nii või muutus see mingil hetkel?

Carmen: Algusest peale. Mulle ei meeldinud tegelikult tähelepanu, siiamaani ei meeldi. Aga selles valdkonnas oled sa kogu aeg tähelepanu all. Minu jaoks oli sellest tähelepanu all olemise mõttest väljasaamise teeks mõelda nii, et see on äri. Keskendusin sellele. Teen seda nii hästi kui võimalik, sest see on mu võimalus ja kogu lugu. Tegin seda täiesti teadlikult ja süstemaatiliselt.

Rain: Sa võib-olla hindasid rohkem seda, kuidas sa teed, mitte mida sa teed.

Carmen: Jah. Mul ei olnud tunnetuslikku seost selle äri endaga.

Rain: Mõned start-up’id on ka maailma muutmise visiooniga. Nagu Elon Musk, kes tahab tulla rohelise tehnoloogiaga, olgu see elektrienergia või muu, ja muuta maailma. See on üks viis. Teine viis on see, et kui tegutsed väheke igavamas valdkonnas, siis sind ei pruugi ka huvitada mõni konkreetne igav probleem, mida sa lahendad, küll aga meeldib sulle see, et sa oled kokku pannud ägeda meeskonna ja lood sellega uusi töökohti.

Carmen: Inimtüübid on erinevad, kellele mis meeldib. Mõni tahab maailma muuta, teine tahab olla osa selles muutuses.

Rain: Osade jaoks on maailma muutmine ja motiveeriv seegi, et ma tahan oma kodulinna luua 100 või 500 uut töökohta. Vahet pole, mis nad teevad, aga nad on kõrgelt makstud töökohad.

Carmen: Enamjaolt on inimestel kõigepealt idee. Filmist tuli ka välja, et kui sul on idee ja sa sellesse usud, ei pruugi sa ilmtingimata edu saavutada, aga see on nagu eelduseks, et sul on kirg oma idee vastu.

Rain: See on üks vaatepunkt, keda meie filmis esindas Õie karakter. Temal oli üks konkreetne väike ideeke, mida ta ei saanud tavapärases töökohas realiseerida ja siis ta sattus start-up’induse maailma. Teisalt oli meil Tõnu karakter, kellel polnud mitte ühtegi ideed, aga tema tahtis teha start-up’i. See oli ka minu idee, ma tahan teha ägedat start-up’i, mis iganes see on, ma pole veel välja mõelnud. Ja siis need kaks omavahel nagu põrkusid. Ja lõpuks juhtus, et see, kes tuli oma ideega, tema idee transformeerus hoopis millekski muuks. See on hästi loomulik protsess.

Väga harva on esimene idee see, mis lendab.

Mis oli Facebooki esimene idee? Ülikoolilinnakus piltide hindamine. Hoopis midagi muud, mis ta praegu on. Siis see transformeerus tasapisi selleks, et sa said oma seinale postitada asju, ja ta arenes selleks, et see sein justkui muutuski põhikohaks ning nüüd on selle põhiliseks kasutuseks tarbimine. Sa lähed sinna ja tarbid mingisugust sisu sõpradelt ja uudiskanalitest. Ja me räägime sellest, kuidas see mõjutab meie demokraatiat. Kui Mark Zuckerberg selle esimese versiooni tegi, siis ta ei mõelnud, et selle üle hakatakse kunagi arutlema, et kuidas see mõjutab valimisi või demokraatiat.

Võttel. I Foto: Teddy Puusepp

Carmen: See on pöörane, kuidas mõnest väiksest asjast areneb midagi nii suurt ja maailma muutvat. Kuidas sa sellesse suhtud, mis kumas kergelt ka filmist läbi, et 1. generatsiooni kapitalistid (peale 90ndaid) veavad töösturi arhetüübi välja? Kui start-upper täna vaatab, et tema turg on terve maailm, kuidas meie 1. generatsioon edukaid inimesi vaatab? Kas nad ahistavad end piiridega?

Rain: Mingil määral küll, aga seal on erinevaid inimesi. Minu kuju ei iseloomusta kõiki tööstureid. Samamoodi nagu asutajad ei iseloomusta kõiki founder’eid ja investorid kõiki investoreid. Sellest põlvkonnast on aeg-ajalt kumanud umbes sellised laused nagu “Ma ei saa töötajatele palka maksta rohkem kui 200 eurot kuus, sest mul on lagi ees”. Ja kui samas intervjuus küsitakse, mida on sul start-up-ettevõtetelt õppida, siis tööstur vastab, et ausalt öeldes mitte midagi. Ta on enda ehitatud vanglas kinni ja ei vaata kaugemale. See on üks tüüp. Aga ma arvan, et selliseid on igas valdkonnas.

Carmen: Ma arvan, et see on elus eneses – inimese tasandil. Sa ise ehitadki endale neid seinu.

Rain: Me üritame kujundada mõtteviisi, et su mängumaa on terve maailm. Kui sa teed uut asja, siis mõtle, mis on parim koht maailmas, kus seda teha, ja mine sinna. Kui sina, Carmen, kunagi maailma läksid, siis see start-up-maailma mõtteviis polnud ju levinud. Mis sina sellest mõtlesid? 90ndatel ja 2000ndate alguses ei olnud ju tüüpiline minna välismaale ja teha asju suurelt. Mulle tundub, et see oli siis raskem.

Carmen: See on päris kiiresti muutunud. Kui mina reisima hakkasin, siis ma isegi ei unistanud, et ma saan reisida. Rääkimata sellest, et ma saan maailmas üldse midagi ära teha. Siis olid ju veel viisad ja tuhat muud jama ees. Aga samas ta andis ka sellise hüppe, siis polnud mingeid hirme, sest sul polnud teadmisi. Täna sa kuuled ja tead läbipõrumistest, sul on nii palju hirmu peal. Siis polnud õrna aimugi.

Rain: Aga see on ka üks start-up’i edu valem. Kui sa ei tea, mis sind ees ootab, siis sa sageli lähedki täistuuridel edasi. Sul ei ole hirmu. Sa ei tea, et see, mis sa teed, tegelikult ei tööta. Ja lõpuks avastad ja teised avastavad, et kurat, aga töötabki.

Carmen: Võib-olla oli oma osa minu edus sellelgi, et mul ei olnud hirmu ega ettekujutust, mida see töö tähendab. Läksingi nii, et mis iganes tuleb, see tuleb. Sul ei ole midagi kaotada.

Rain: Miks paljud founder’id on noored ja miks ülejäänud ühiskond vaatab neid skeptiliselt, ongi just sellepärast nii, et sa ju näed ja võid objektiivselt hinnata, et need noored kutid ei tea ju mitte midagi sellest valdkonnast, kus nad püüavad mingit disruption’it luua. Aga siis läheb kolm või viis aastat mööda ja järsku on nad nagu ükssarvikud ja väärt rohkem kui miljard ja neil on kliente üle kogu maailma… ja see muutus toimub niivõrd ruttu – osalt just tänu sellele, et nad ei teadnud, kuidas asjad käivad. Vaatame näiteks neid muutjaid panganduses, kus start-up’id levivad. Mida Bolt ja teised teevad.

Carmen: Ilmselt enam ei ole ka nii palju juriidilisi tõkkeid kui vanasti. Bürokraatiaga on lihtsam. Asjad on lihtsustatud. Vanasti polnud ka oskusteavet, eriti kui rääkida rahvusvahelistest asjadest.

Rain: Oskusteave on olemas, tõsi. Kui filmis oli üks küündimatum advokaat, kes ei teadnud lepingute tegemisest, siis enamik advokaate, kellega ma tänapäeval Eestis kokku puutun, on hoopis teistsugused. See oli pigem advokaadi stereotüüp kümme aastat tagasi. Täna enam seda otseselt ei juhtu, et advokaat, kes start-up’i lepingut teeb, ei tea olulisi termineid. Ma arvan, et seda enam ei juhtu, aga kümme ja kaheksa aastat tagasi, kui me ise raha tõstsime Silicon Valley kapitalistidelt, oli Eesti juristide teadmine sellistest lepingutest väike, sest nad ei olnud neid kunagi teinud.

Carmen: Kui sa tahad täna teha start-up’i, kas sa võid võtta Eestist julgelt advokaadi, kes annab sulle adekvaatset nõu?

Rain: Ma arvan küll. Aga mis oli võib-olla selle filmistseeni puhul olulisem, on see, et founder ise peab aru saama kõigist võtmepunktidest. Sa ei saa seda juristile delegeerida. Jurist võib küll aru saada, aga ta ei saa teha sinu eest otsust, mis on tähtis ja mis mitte. Jurist on nädala pärast teise projekti peal. Lepingu teine pool ehk riskikapitalist võib olla aasta pärast juba teises firmas või hoopis mujal, aga see leping, mis sõlmitakse, on see, millega sina asutajana pead elama.

Carmen: Sa pead mõistma, millele sa alla kirjutad.

Rain: See on üldse nagu isiklik vastutus versus spetsialisti usaldamine. Sa pead usaldama spetsialisti, aga sa ei saa delegeerida spetsialistile otsustamist.

Carmen: Võib-olla mul on endalgi seda elus piisavalt olnud, et ise tead, et ei tea, pole teadmist, aga teist ka ei usalda. Kuidas sellest edasi saada? Mingi usaldus peab olema, selge see. See võib olla üldine, aga minu äriski näiteks ei teata, mis õigused ja võimalused sul on, ei mõisteta struktuuri, kus sees sa oled. Võib-olla usaldadki mõnd advokaati, aga pärast vaatad mingisuguseid asju ja mõtled, kust see tuli. Mina käisin selle tee 20 aastat tagasi läbi. See on ka ühiskondlik asi rohkem. Me peaksime vaatama, et me ise vastutame iseenda eest, oma mõtete ja tegude ja asjade eest. Võib-olla oleme ühiskonnas jõudnud sinna, kus kõik on nagu outsource’itud.

Rain: Jaa. Aga see ei tähenda, et spetsialiste ei peaks usaldama. Väga peaks usaldama.

Carmen: Kas meil on see kindlus, et saame kvaliteetset nõu? Kuidas õppida seda usaldama? Võib-olla minul ongi veel vana kooli tunnetus sees ja seepärast mul ongi nii keeruline sealt üle tulla. Kas uuel generatsioonil on usaldust rohkem?

Rain: Start-up-generatsioonil on usaldus väga-väga suur, võib-olla isegi liiga suur. Sa usaldadki väga. Kui võtad ükskõik millise õigusbüroo, siis juba see, et ta on jurist, on automaatselt usaldusväärne. See on võib-olla isegi teistpidi kaldu. Aga mõlemal juhul on oluline teha asi endale piisavalt selgeks. Kuna meil on internetis nii palju infot kõige kohta, siis otsuse tegemiseks endale oluline valdkond mingilgi tasemel selgeks teha on oluliselt lihtsam kui 10–20 aastat tagasi.

Carmen: Aga infoallikaid on nii palju, millist allikat peaks sel juhul usaldama, et asi endale piisavalt selgeks teha?

Rain: Vot seda peaks koolis õpetama tänapäeval. See kontseptsioon, mis meil praegu on – on demand education. Kui meil on mingisugune probleem, siis me omandame hariduse, mis õpetab, kuidas see konkreetne probleem lahendada. See on see, kuidas tänapäeva maailm toimib. Samas klassikaline haridus pole sellele veel lõpuni järele tulnud, et õpetada meid kogu elu vältel paremini õppima.

Start-up on mõtteviis

Carmen: Jah, kõik algab ikkagi sealt, et kui me õpime iseendast aru saama, siis tahes-tahtmata püüame saada ka muuga paremat sidet. Vaadates, mida koolis õpitakse ja mida ühiskond näitab, mis inimesed ja mis kvaliteediga meid juhivad, siis sa ei saa eeldada inimeselt seda enesesse vaatamist, kui meie poliitiline eliit ei käitu vastavalt. Kas seal ei peaks olema kvalifikatsioonikontrolli? Kui me alustame endast, tahame omada kontrolli, mõista, mida me loome ja teeme, siis see peaks olema ka süsteemis sees, et sealt ei tuleks teistpidist signaali, et sel pole tähtsust. Sa võid ju valedega ka igalt poolt läbi saada.

Rain: See on see demokraatia tugevus ja nõrkus. Kui tehnoloogia juurde tulla, siis viimase aasta-kahe jooksul oleme tohutult palju rääkinud, kuidas sotsiaalmeedia, uus tehnoloogia demokraatiat mõjutab ja valimisi kallutab. Samas oleme leppinud sellega, et praegused demokraatlikud protsessid, kui iganes pekkis nad on ja mis tulemusi nad toovad, on protsessidena okei ja tehnoloogia on see ohtlik osa. Me oleme harjunud sellega, et näiteks Ameerikas sureb liikluses igal aastal 45 000 inimest, aga kui isesõitev auto ühe inimese tapab, siis on see koht, mida tuleks kindlasti reguleerida.

Carmen: Proportsioonid on natuke valed. Peaksime vaatama statistikat, mis on hullem, ja peaksime pooldama seda versiooni, kus on vähem surmasid. Aga me ei tee seda täna vist.

Rain: Tundub, et üldse ei tee. Mõneti on see arusaadav. See on pigem arenenud ühiskonna probleem – hirm, mida see võib kaasa tuua. Aga samas arenevate ühiskondade võimalus, kus on vähem reegleid ja tabusid, et jõuda tehnoloogias järele ja teha neid asju.

Start-up’i teemaga haakub see võib-olla selle nurga alt, et start-up üldiselt kardab vähem kui suur firma ja julgeb tulla välja uute ja julgemate lahendustega. Miks kõik isesõitvad autod tulevad kõigepealt väikestest idufirmadest ja alles siis suurtest firmadest? Sest start-up ei karda.

Carmen: Kas suurte firmade puhul on tegemist kartlikkusega või püütakse teenida vana süsteemi pealt nii palju kui võimalik, sest sinna on ju investeeritud?

Rain: Seal on ilmselt mõlemat piisavalt palju. Väga vähe on firmasid, kes julgevad ennast disrupt’ida. Ja teine pool on see, kui nad ka tahaks seda teha, siis nad ei oska, nad ei suuda neid protsesse juhtida, neil pole neid inimesi, kes oleks valmis võtma riski ja asju täiesti ümber keerama. Kaotada ei taha keegi. Võib-olla see on ka põhjus, miks peaaegu kõik uued tehnoloogilised asjad viimase 20–40 aasta jooksul on tehtud start-up-firmade poolt. See mudel töötab ja see võib-olla õigustab ka filmis seda mängu miljardi ümber. Enamik, jah, kukuvad läbi, aga need, kes õnnestuvad, õnnestuvad väga suurelt ja varajases faasis ei tea sa kunagi, mis on mis.

Carmen: Kas on mingi sektor, millele pole sinu meelest üldse tähelepanu pööratud, aga mis on väga oluline?

Rain: On mõned, kus mõju pole veel nii suur olnud. Haridus on selgelt üks valdkond.

Carmen: Miks on sellele nii vähe tähelepanu pööratud?

Rain: Tundub, et see on raske valdkond, sellele pööratakse tähelepanu, aga see sõltub väga palju riigist ja traditsioonidest ja mitteärilistest teguritest. Seepärast on teda raskem ja kulukam disrupt’ida kui muid valdkondi. Ja teine on meditsiin, mis tehnoloogiliselt areneb väga kiirest, aga on oma olemuselt konservatiivne valdkond. Ravimi väljatöötamise protsess kestab oma 10–15 aastat. Start-up’i tsükkel on üldjuhul kiirem ja nad kipuvad minema pigem valdkondadesse, mida on natuke lihtsam segi paisata – ja lõpuks jõuavad nende keeruliste valdkondadeni. Mulle tundub, et haridus, meditsiin jm on järgmised.

Carmen: Äkki peaks start-up’i mudelit süstemaatiliselt rakendama poliitikas.

Rain: Tulemused on olnud ju vägevad, kui start-up’i mõtlemisega inimene on läinud mingiks perioodiks riigitööle. Meil Eestis on mõned sellised näited olnud ja need on alati olnud superedukad, positiivsed. Lühikese ajaga on tehtud suuri muudatusi.

Kõik on ikkagi inimestes kinni.

Carmen: Aga siis kipuvad need inimesed suhteliselt kiiresti taas erasektorisse minema, on mõned sitkemad.

Rain: Jah. Ilmselgelt, kui sa oled start-up’i inimene, siis lõpuks kisub sind sinna tagasi. Kui sa oled start-up’i inimene, keegi suur ostab su ettevõtte ära, sa võid küll olla 2–3 aastat selles suures firmas, aga kui su enda olemus või DNA on teha midagi väikest, uut ja ägedat, siis sa ikkagi maandud sinna tagasi.

Carmen: Peaks ikka tegema suuri asju, ülla eesmärgiga asju.

Rain: Isegi ülla eesmärgiga asjad, mis maailma muudavad, algavad millestki väiksest, ühest inimesest, ühest väiksest grupist inimestest, kelles on sädet, ja järsku on see piisavalt suur. Selline mentaliteet on ühel start-up’il.

Carmen: Kui suurena sa start-up-kogukonda tunnetad? Kui suureks sa hindad seda keskkonda Eestis?

Rain: Mingid numbrid meil Eesti kohta on. Filmi lõpus oli ka, et meil on umbes 500 aktiivset start-up-tiimi, umbes 5000 inimest, mis minu jaoks tunnetuslikult tundub isegi konservatiivne või väike. Kuna see kasvab ka nii ruttu, võib see tegelikult olla tunnetuslikult suurem. Ta on väike, kiiresti kasvav.

Carmen: On veel ruumi?

Rain: On väga palju ruumi. Ja draiv on ju tegelikult globaalne. Start-up’i inimesed kuskil Vietnamis, Kambodžas või Ukrainas on oma olemuselt väga sarnased Eesti ja Silicon Valley omadega. Võib-olla palju sarnasemad kui Eestis mõne muu valdkonna inimesed.

Carmen: Start-up-maailm on väga huvitav, ma pole sellesse kunagi süvenenud. Kõik on justkui lihtne ja loogiline, aga pole mõelnud selle peale. Kui ma vaatan filme, siis minu jaoks on kõik kinni inimestevahelises suhtluses. Seal olid mingid suhted, kus tuli ilusti välja, et see võib kiiresti toimida või alla kukkuda. See nüanss, kuidas ta selle tehingu lõpule viib – inimeste mõistmine –, kui lihtsalt see selles maailmas võib toimida. Minu jaoks tundus alati, et need suhted on selles maailmas kauged.

Rain: Tundus, et on numbripõhine, aga on ikka niivõrd inimestepõhine. Iga inimene on oma motivatsiooni, huvide, soovide ja unistustega. Sealt tulebki see, et kui sul on hea idee või tehniline lahendus, siis sellest ainuüksi ei piisa. See on küll hädavajalik, aga vastupidi ka – kui sul mitte midagi ei ole, siis sellest ka ei piisa. Blufist nähakse ruttu läbi. Üritasin filmis ka edasi anda natuke eneseirooniliselt sisu ja blufi osa ja nende omavahelist tasakaalu, mis on selles maailmas võib-olla erinev võrreldes teiste valdkondadega.

Carmen: Eriti arvestades rahasummasid, kuidas võib see nii illusoorne olla.

Rain: See on loomulik. Kui sa vaatad firmasid, mis saavad ükssarvikuteks ja muudavad maailma, siis nende puhul see hinnang, mis ühele või teisele investeerides anti, võis olla 10–30 miljonit; ja paljude nende puhul, mis kuskile ei jõua, on see ülikõrge. Kunagi alguses ei tea, mis on mis. Kui sa asutajana ei usu sellesse, et sinu firmast võib saada järgmine väga suur firma, siis temast ei saagi. Usk on väga oluline komponent, et selleks kasvada. Sa usud, et sa saad suureks, või ei usu, et sa saad suureks, sul on mõlemal juhul õigus.

Carmen: Oluline on ka usu balanssi viimine. Sa pead uskuma ja olema enesekindel, aga liigne usk ja enesekindlus pole ka hea. Ei tohi ka liiga teise äärmusse minna.

Rain: Ja teisel pool on samasugused usu ja enesekindlusega härrad ka selles maailmas.

Carmen: Filmis toimub esimese tehingu tegemisel täielik bluff.

Rain Rannu. I Foto: Arttu Karvonen / Wuruhi.com

Rain: Osaliselt. Nii on. Samamoodi on sul vaja seda enesekindlust, kui sul on väga äge toode, aga su vastaspool on näiteks Google’i asepresident ja sa pead talle oma toote maha müüma. Sul on vaja seda enesekindlust, kui sa tahaksid minna väikse Eesti idufirmana maailma suurtega tehinguid tegema. See on seesama enesekindlus, mida su investor tahab sinus kui asutajas näha, kui sa tuled tema käest raha küsima. See on kõik seotud. Kui sul ei ole seda enesekindlust raha tõstmisel, siis ei suuda sa tõenäoliselt seda enesekindlust anda ka oma kliendile või oma töötajale, kelle sa pead palkama sealt samast Apple’ist või Facebookist, et ta tuleks sinu start-up-firmasse tööle. See on oluline osa. Aga kui sul on ainult enesekindlus, aga mingit sisu pole, siis sellest nähakse enamikul juhtudel väga ruttu läbi.

Carmen: See on eluski nii. Niisama plõksides kaua heas seltskonnas ei ole.

Rain: Kuigi ka sellest on mõned õpetlikud lood filmis. Kui te jälgisite, seal oli Theranos ja Elizabeth Holmes oli väga julge naisasutaja, kes tegi meditsiiniseadmeid ja kes fake it til you make it põhimõttel liikus 10–15 aastat ja lõpuks kukkus kaardimaja kokku. Mõnel juhul võid ka blufiga kaugele jõuda, aga päris lõpuni ei jõua. Reaalsus on see, et sa müüd küll start-up’ina tulevikku, aga kui seda tulevikku kunagi ei tule, kuna see ei saagi tulla puht füüsikaseaduste kohaselt, siis saadakse sellest teada. Tasakaal on hästi oluline.

Uuest rollist – teen, kuni see on põnev ja lõbus

Carmen: Kuidas sa oma loomult end oma uues rollis leiad, kui sa enam startupper ei ole? Kuidas sa kohanenud oled?

Rain: Põhirollid on mul praegu investor, mis on justkui päevatöö, ja siis filmitegija, mis on nagu start-up’i tegemine, kui aus olla. Meil on väike meeskond, kes pühendunult teeb ägedat asja.

Carmen: Kas järgmine projekt on sul juba tegemisel? Kellega sa koostööd teed?

Rain: Jah, kirjutame. Eri filmidel on eri kirjutajad. Ma pole veel leidnud kindlat partnerit. Tavaliselt teen ma vaid asju, mida ma ise tahan teha. Kuna filmitegemine on 2–3-aastane protsess, siis et oma elust kaks-kolm aastat millegi peale panna, eeldab see seda, et see peab olema piisavalt südamelähedane.

Carmen: Kas see selle ajaga ei aegu? Mina olen selline kannatamatu inimene ja tahan asju kohe saada. Kas protsessi jooksul ära ei tüdine asjast?

Rain: Seni ei ole nendest tüdinenud. Võib-olla see on ka see lakmustest: kui sa tüdined ideest ruttu ära, siis see ei vääri tegemist. Kirjutamine ise on juba niivõrd pikk protsess, vähemalt aasta või rohkem, et filmistsenaarium kokku panna. Sa ei jõua sellega lõpuni, kui idee ei kanna, ja see tähendab, et see ei lähe kunagi ka võttesse või järeltöötlusesse. Muidugi on ideid, mis tunduvad nii ägedad, et teeks filmi, aga kuu aega hiljem enam ei mäletagi, mis see idee oli või miks ta oli. Protsess ise on igas faasis hästi startup’ilik. See on hästi äge, väike loovtiim. Ja mulle tundub, et ka suurte filmide puhul, kus on tuhanded ja kümned tuhanded kaastöötajad, on loov tuumik üsna väike. Kui vaadata, kuidas Christopher Nolan tegi Tallinna tänavatel oma filmi, siis seal ümber olev loov tuumik tundus olevat suhteliselt väike, umbes sama suur nagu tüüpilise Eesti filmi loov tuumik, aga loomulikult oli seal ümbruses sadu kordi rohkem inimesi. Selles suhtes äge valdkond, nagu start-up.

Carmen: Kas see on valdkond, kus sa näed ennast pikemat aega tegutsemas?

Rain: Seni, kuni see on põnev ja lõbus, seni kindlasti.

Carmen: On see tulutoov?

Rain: Seni veel mitte, seni on lõbus. See on nagu start-up, sa võid panna 3–4 aastat nii, et sa midagi ei teeni ja siis võib-olla hakkab minema. Teoreetiliselt on filmidega võimalik kindlasti ka raha teenida, aga seal läbi lüüa on sama raske kui ükssarvik-start-up’i loomine.

Aga samas on see võimalik, kõik võib juhtuda.

Carmen: Suured saavad lihtsalt filmimaailmas rahastusele peale. Muu tehakse Hollywoodis erarahastusega. Eestis meil vist pole sellist kogukondagi, kes võiks filmi rahaga toetada. Sellist valdkonda pole. Filmiinvestoreid pole.

Rain: Meil ei ole jah. Nagu start-up-firmadel kümme aastat tagasi – polnud võimalik ingelinvestoritelt midagi saada, seda on filmiski näha. Neid ei olnud Eestis olemas. Nüüd on siin väga kihav kogukond, sest meie investorid on näinud, et start-up-firmadega saab raha teenida, sest neist võivad saada Transferwise’id, Boltid või Pipedrive’id. Nüüd on meil umbes sadakond väga aktiivset ingelinvestorit. Kuna filmivaldkonnas pole meil neid edulugusid, siis see investorkond on väiksem – aga ta on selgelt tekkimas. Meie oma filmifirmaga läheme suuresti erarahastuse teed, mitte ainult riigirahastuse teed. Mõned on veel. Peeter Rebane teeb oma filme suuresti erarahade toel. Mul on tunne, et järgmise viie aasta jooksul toimub siin samasugune muutus, nagu start-up-ettevõtetega toimus peale Skype’i.

Carmen: Kas Eestil on väljavaadet nagu Tšehhil, kus kasutatakse filmide jaoks maastikke?

Rain: Ma arvan, et on. Samamoodi nagu siin saab teha globaalseid start-up’e, saab teha filme. Kuigi meil pole Google’i või Apple’i arenduskeskust nagu mujal võib-olla, siis kõik eeldused ja tingimused on olemas, et teha ka filmi. Inimesed on olemas. Vaja on initsiatiivi. Iga riik tahab saada Hollywoodi produktsioone ja kõik riigid müüvad ennast ja nende filmikompaniid müüvad ennast. Konkurents on tihe ja lõpuks tuleb tehing sellele, kes kõige rohkem tahab või vaeva näeb. Sama on ka meie oma filmide väjapoole jõudmisega. Keegi ju tegelikult ei oota, et Bolt tuleks nende riiki. Bolt peab ise minema sinna globaalsele turule. Aga see juhtub.

Carmen: Sa ei saa jääda ootama, et keegi tuleks ja sulle midagi suhu topiks. Kas meie benchmark’iks filminduses võiks olla “Tõde ja õigus” või on veel vara öelda?

Rain: Siseriiklikult on ta kindlasti tugev benchmark. Vaatajate arvult ja kvaliteedilt on seda mingil teisel Eesti filmil keeruline üle lüüa. Mis on veel need arhetüüpsed lood, mida iga eestlane tahab ja peab vaatama? Ja teine pool, kuidas see tehtud oli, selle filmi kvaliteet. Tanel Toomi ja filmimeeskonna pühendumus – nad tegid seda üle viie aasta. Et see energia veel sellisel kujul võimenduks mõne puhtalt Eesti turule tehtud filmi jaoks, tundub lähiajal vähetõenäoline. Ja kui sa tahad panna sellise energia, et ühte filmi teha, siis võiks sel olla ka juba laiem mõju. Veel edukamat ja kogu rahvast kõnetavat siseriiklikku filmi ma ei kujuta ette ja ei tea, kas sel oleks ka mõtet.

Carmen: Savisaarest äkki võib mõne loo teha, kui hästi teha. Kas sa mõtlesid “Ükssarviku” teha ka inglise keeles või mitte – et kohe kõnetada laiemat publikut, sest see pole ju ainult lokaalne küsimus?

Rain: See käis läbi. Aga mingil hetkel tegin otsuse. See on natuke nagu trade-off, et kas sa teed ta rohkem Eesti publikule ja kaotad universaalsust väljaspool või teed ta pigem väljapoole, aga kaotad Eesti publiku. Mul oli vaja veel läbi käia see tee ühe filmiga, kus ma testin oma hüpoteese kodupubliku peal.

Carmen: Ma arvan, et see oli õige otsus. Hea samm, et vaadata, kus sa seisad, ja tunnetada tagasisidet ja muud.

Rain: Mulle tundub, et see oli möödapääsmatu. Ma polnud sisemiselt valmis hüppama kohe vette. Järgmise filmi puhul on hüpotees see, et ma tahan teha kohe pigem globaalsele publikule. Vahet pole, kus see vaataja on, see võiks kõnetada kõiki sama palju, et seal pole mingit Eesti spetsiifilisust otseselt sees, kuigi ma filmin Eestis, aga ta pole kuidagi Eesti kontekstis.

Carmen: Millest see on?

Rain: Tehnoloogiavaldkonnast natuke kitsama nurga alt. Tehisintellekti valdkonda vaatan ühe kindla nurga alt järgmises filmis.

Carmen: Põnev. Ma olin väga positiivselt üllatunud sellest filmist. Kompliment. Võib-olla ongi Eesti filmide suhtes mingi ootus. Üldse on tänapäeval filmidega keeruline. Filme on väga palju, aga häid, sisukaid, selliseid, kus on hea mõte, mis oleks lihtne, aga mitte loll – selliseid on keeruline leida.

Rain: Filmidega ongi see äge asi, et kõigile meeldivad mingid filmid ja kõigile meeldivad natuke erinevad filmid. Leida see õige, mis endale on autentne, mida tahaks teha, aga mis kõnetaks ka piisavat hulka publikut – see on hästi oluline, nagu start-up’i puhul product market fit’i leidmine. Sa ei taha teha asja, mida kasutad ainult ise ja kaks sinu sõpra, aga samas kui sa üritad teha asja, mis meeldiks absoluutselt kõigile, siis sa kaotad oma näo ja lõpuks võib-olla ikka ei saavuta mingit tulemust. Õige balanss tuleb leida.

Carmen Kass ja Rain Rannu.
Carmen Kass

Carmen Kass

Carmen Kass on esimene rahvusvaheliselt edukas eesti supermodell, aastal 2000 valis ajakiri Vogue ta aasta modelliks. Loe artikleid (1)