José González: on väga hea näha, kui sa mõjutad inimesi positiivselt

Jose Gonzalez I Foto: MalinJohansson, jose-gonzalez.com

Kontseptsioon on lihtne; mees ja kitarr ning taolist pillisõrmitsemist on maailmas küll ja veel. González aga jääb selles helide pajas kõlama mingi ürgse ja rahustava energiaga, mis mõjub kui, andestage klišee, palsam põletikulisele hingele.

Argentiina juurtega rootsi indie folk ime José González on kohalikku publikut oma hingestatud kitarrihelidega lummanud mitmel korral ning härra kohalike austajate seas on ka Andres Kõpper ehk NOËP, kes oma muljeid Gonzáleze loomingust intervjuu lõpus jagab. Kõige värskemad helielamused pärinevad juuli lõpus toimunud linnafestivalilt Sweet Spot. Enne sealsel pealaval üles astumist leidis González aega minuga lava taga maha istuda ning juttu tuli biokeemiast, loomeprotsessist ning oma pisitütrega läbi muusika suhtlemisest. Oli ka meeldiv tõdeda, et härra on täpselt nagu tema muusika: soe, malbe ning lihtne, kuid võluv.

See pole sinu esimene kontsert Tallinnas, mis sind ikka ja jälle siia meelitab?

Ma olen 15 aasta jooksul palju tuuritanud. Mingi hetk tekkis tunne, et olen küll palju mänginud Kesk- ja Lääne Euroopas, kuid mitte nii väga Ida-Euroopas ja Baltimaades ning see järel sattusingi siia.

Eelmine kord kui siin olid, siis sinu soojendajaks oli Mick Pedaja, kas kuulad ise ka siinseid artiste?

Oi, kahjuks mitte eriti.

Keda või mida sa hetkel kuulad?

Töötan praegu ühe festivaliga, mis toimub minu kodulinnas Clandestinos. Seal ma kaaskureerin ning vahendan artiste, peaasjalikult Aafrikast seega olen kuulanud palju Mali muusikast ja highlife on üks mu lemmikuid stiile.

Kui sinu muusikukarjäär korraliku hoo sisse sai olid just tegemas biokeemia doktorantuuri. Need kaks valdkonda on totaalselt erinevad, kuid kas sinu jaoks on nendel ka mingi ühisosa?

Mitte eriti…Hüppasin sellelt biokeemia doktorantuuri rajalt poolel teel maha ning mu elu muutus pärast seda drastiliselt. Kui ma näen nendes sarnasust, siis võib-olla see, et ka uurmistöös on loov osa, kuid see on valdavalt siiski metoodiline töö, mida muusikas ilmtingimata teha pole vaja. Sa lihtsalt katsetad ja muusika on selles osas mõnus, sa teed seda, mis tundub õige ja kui inimestele see meeldib, siis meeldib.

Kui sa poleks muusik, siis kellena end potentsiaalselt näeksid? Kas läheksid tagasi biokeemia radadele?

Ma ei usu. Vastus sõltub muidugi sellest, kas ma pean mõtlema sellele, kuidas oma üüri maksta või võiksin teha, mida hing ihkab (naerab)…Kui ma võiksin vabalt valida, siis ilmselt prooviksin midagi uut õppida, kuid seda rahulikus tempos. Et oleks aega süüa teha, sõpradega aega veeta, looduses olla jne. Kuid kui peaksin ka raha pärast muretsema, siis ilmselt prooviksin midagi IT’s. Mulle meeldib uusi asju õppida, seega näeksin end tegutsemas võib-olla ka akadeemilises maailmas.

Sinu perre sündis hiljuti tütar, kas isaks olemine on sind ka loominguliselt muutnud?

Kindlasti. Ma laulan oma tütrele palju. Ta ei räägi veel seega see on hea viis kommunikeerimiseks. Kui ma olen temaga koos siis ma liigun palju, sest tema liigub palju.

Leian, et oma kehas aktiivne olemine aitab palju ka loovusele kaasa.

See on parem, kui istumine ja meilide vaatamine. See kõik ilmselt võimendub tütre kasvamisega.

Sinu muusika on lisaks publiku ja kriitikutele saanud hea vastukaja ka teiste muusikute seas. Näiteks Fink on maininud, et sinu “Veneer” plaat mängis suurt rolli tema suunavahetuses DJ’st laulukirjutajaks. Mida taoline reaktsioon sinu muusikale sulle tähendab?

See on muidugi tore. Ma olen peagi 40 ning olen läbinud varasemad etapid ning teel on tekkinud inimesi, kes on minu muusikaga üleskasvanud või see on neid inspireerinud ja see on väga hea näha, kui sa mõjutad inimesi positiivselt.

Kui palju lähevad sulle korda muusikakriitikute arvustused?

Mitte nii väga. Ma tunnen, et olen leidnud oma niši, mis sobib mulle ja minu kuulajatele. Mul on mingid omad lävendid mida ma tahan ületada ja ma olen ise enda suhtes üsna kriitiline.

Vahel kui loen arvustusi mõtlen, et võib-olla nad ei mõistnud, mida tahtsin öelda või võib-olla on neil erinev maitse ja usun, et pole mõtet neid asju liialt isiklikult võtta. Muidugi on see ka teatud nurga alt huvitav, kui sa üritad mingeid teatud emotsioone edasi anda ning see ei kandu üle, siis see aitab ehk mõista miks. Kuid mitte ennast piitsutavalt vaid pigem aitab see mõista kuidas inimesed teatud asjadega suhestuvad.

Milline sinu muusikakirjutamise protsess välja näeb, kas teed juhivad pigem meloodiad või sõnad?

Pea alati algab kirjutamine minu jaoks kitarrist, meloodia ja siis sõnad. Ma pole end kunagi poeedina tundnud ja kui ma peaks ütlema, et minu töös on osa, mis tundub nagu töö, siis on selleks linnast linna reisimine ja sõnade kirjutamine (naerab). See on see raske osa.

Tuuritades teed mitu kontserti nädalas ning lugudesse sisseelamine on artisti jaoks emotsionaalne töö. Sinu looming on sügav ja liigutav, kas seda on raske õhtust õhtusse esitada?

Mitte eriti. See on ajaga kergemaks muutunud. Kui ma olin noorem ja alles alustasin muusikuna, siis kui olin kirjutanud emotsionaalse loo, läksin seda esitades konkreetsesse emotsiooni totaalselt sisse. Seda oli kohati raske kogeda. Nüüd ma suudan pisut rohkem lahti lasta.

Ma elan lugudesse pigem musikaalselt kui sisuliselt sisse ning sellega on see kergemaks muutunud. Ma ei lase lahti loo sõnumist, lihtsalt proovin seda edasi anda pisut eemalt. Ma kogen endiselt, et avan end publikule, kuid ma ei lase kõigis lugudes olevaid emotsioone endast läbi.

Kas sul on oma loomingu seast ka lugusid, mille esitamine sinu jaoks eriliselt meeldiv on?

Laiv-esinemised on alati huvitavad, kui on hea saund ja korralik PA nagu täna, siis on hea mängida tugeva rütmikaga energilisemaid lugusid, nagu “Killing for Love” ja “What Will”. Samas mulle meeldib teha ka igihaljaid lugusid nagu biitlite “Blackbird”, mis pole võib-olla niivõrd võimsa hoiakuga, kuid mis panevad kuulaja end mõnusalt tundma. See stiil on ka see, millega mind ilmselt kõige enam seostatakse, eriti “Heartbeats” loo tõttu. Neid on tore mängida.

Kas võib oodata ka uut muusikat?
See võtab ilmselt pisut aega, kuid ma olen uut muusikat kirjutanud, saund on endiselt sama; ma tunnen end nii kõige mugavamalt – mina ja kitarr. Mul on uue albumi n-ö mustand valmis ning hakkan selle kallal sügisel tööle.

***

NOËP José Gonzálezest

Milline on sinu esimene Gonzáleze muusikaga seotud mälestus?

Arvatavasti Sony Bravia reklaam, kus värvilised pallid mööda linna ringi põrkasid ja “Heartbeats” taustal mängis.

Mis on need põhitahud, mis sind tema loomingu juures kõnetavad?

Tema muusika on hästi ehe, minimalistlik. Emotsioonirohke, aga mitte imal.

Lugu või album tema loomingust, mis on erilise tähendusega, miks just see?

Üks lemmikuid on kindlasti Fold albumilt “In Our Nature”.

Kui peaksid valima, siis millist lugu tema repertuaarist ise esitaksid?

“Fold”.

Kuidas tutvustaksid teda 3 sõnaga inimesele, kes pole teda varem kuulanud?

Hingestatud vokaal kitarriga.

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel

Johanna Maria Mängel on õppinud 3 aastat muusikaajakirjandust Huddersfieldi ülikoolis Inglismaal. Ta on teinud kaastööd Eesti Ekspressile, Sirbile ja peab isiklikku muusikablogi Saundeskeips. Edasis käib Johanna Maria mööda nii tuntuid ja värskeid kui ka varjatud ja ununenud heliradu; jagab ja lahkab huvitavaid filmide ja sarjade elamusi ning püüab valgust heita erinevate kultuurinähtuste allikatele, allhoovustele ja mõjudele. Loe artikleid (25)