Paari- ja peresuhted on midagi, millega me kõik peame arvestama, kuid millega me kõik elus ühel või teisel hetkel pahuksis oleme olnud. Seekordses “Nädala intervjuus” räägib pereterapeut Katrin Saali Saul, kuidas keerulistes olukordades ärevust maandada, ning annab ka soovitusi, kuidas märgata teisi enda ümber. Omamoodi teraapilise intervjuu andis ta Brent Perele.
Olgugi et sügis on uute alguste aeg, võib vist öelda, et pigem iseloomustab seda ikka sõna “ärev”?
Koolilaste ja nende vanemate puhul kindlasti. Iga algus tekitab ärevust. Täpselt samuti tekitavad ärevust lõpud ning paljude jaoks just aasta algused, mida september ka on.
Pigem ehk ongi just september inimeste jaoks see erilisem algus?
Isegi meil, kes me oleme juba ammu kooli lõpetanud, hakkab sageli just augusti lõpus vaikselt sees keerama. Seda ütlevad minu juures paljud inimesed ja selge on see, et midagi uut algab ning ärevus on ju meie valmisolek reaalseks või kujuteldavaks ohuks. See on loomulik valmisolek, kus ma võtan vastu selle, mis tuleb. Septembris meile lihtsalt tundub, et midagi uut hakkab tulema.
Miks inimene just siis ärevaks muutub? Suvi on ju alles läbi saanud ja võiks ometi rahulik olla.
Sest midagi uut ootab ees.
Kas sama ärevus peegeldub tihti ka paari- ja peresuhetes?
Ta kindlasti kajastub seal, kuigi paari- ja peresuhetes on hoolimata kuust mingi ärevus alati sees. Vahet pole, kas on jaanuar, märts või september. Ma ei räägi nüüd sellest ärevusest, mida tunneme eksamil, kus käed-jalad värisevad, või on mingi muud sorti kriis. Teame kõik, et me oleme siis ärevad ja mugavustsoonist väljas ongi suur ärevus, aga ma ei räägi sellest. Pigem sellest, kus sa oled natuke nõutu ega tea täpselt, mida teha. Me isegi ei sõnasta seda sageli nii, et oleme ärevad, aga see tekib siis, kui ootus ja reaalsus ei lähe omavahel kokku või sa ei tea täpselt, mida öelda või mida mitte öelda ning mida teha või mida mitte teha. Maailma kõige ärevam monoloog on ju “olla või mitte olla”. Sul on valikud ning sageli kaasnevad need just septembri ning igasuguste muude algustega. Samas valida on raske, sest siis peab aju tööle panema. See on raske ja raskus tekitab ärevust. Kusjuures me ei saa sellest sageli ka ise päris täpselt aru ega sõnasta seda nii. Me oskame võib-olla öelda, et ma olen pisut pinges või stress on suurem, aga me ei oska öelda, et oleme ärevad. Seda sõnastavad pereterapeudid. Kui sul on vaja midagi lahendada, siis sinus tõuseb ärevus ning selle maandamiseks pole üleliia palju mooduseid.
Mainisid, et paarisuhtes on kogu aeg väike ärevus sees. Kas see on siis elu vingerpuss, kus üksi on olla lihtsam, aga koos palju parem, kuid ärevam?
Ei. Üksi olles on ka palju asju, mis meid ärevaks teevad. Inimene on karjaloom ja vaid vähesed üksikud hundid suudavad näiteks üksi ümbermaailmareisile minna. Enamusel tekitab juba mõte kuhugi üksi minna ärevust. Kui minna, siis kambaga. Inimesel on üksi samuti kõhklused. Kas ma olen piisavalt hea? Tark? Humoorikas? Kas ma olen tahetud? Olen ma piisavalt ilus? Noor? Kui ma olen noor, siis kas ka piisavalt küps? Me ei ole üksinda ärevusest priid. Tammsaare ja Lutsu aegadel oli vaja paarisuhet selleks, et talu nimel üksteist ära taludes ühist unistust ellu viia. Selleks oli vaja paari. Üksinda lihtsalt ei saanudki hakkama, eriti just naised, kel polnud siis ka ligipääsu kasvõi haridusele. Töö oli agraarne, sest me räägime ju ajast enne tööstusrevolutsiooni. Tänasel päeval peaks paarisuhet olema vaja selleks, et ärevust leevendada.
