Hariduse tulevik vajab kokkulepet ja selleks peavad paljud osapooled tegema head koostööd, kirjutab haridusleppe üldhariduse rahastusmudeli töörühma juht Hando Sutter ja toob välja peamised vajalikud muudatused tänase hariduskorralduse rahastusmudelisse.
Alustame suurest pildist
Eelmisel aastal sündis Eestis 10 494 last. See on kurb rekord, sest nii vähe lapsi ei ole viimase 100 aasta jooksul kunagi Eestis sündinud. Kui vaadata viimaste kümnendite dünaamikat, siis alates 1969. aastast sündis lapsi igal aastal üle 20 tuhat ja suurima sündimusega aastad olid 80-ndate lõpus kui sündis üle 25 tuhande lapse. See on põlvkond, kes on täna aktiivselt tööturul. Edendavad riiki, maksavad makse ning peavad üleval tänaseid õppureid ning pensionäre. Kui nüüd mõtleme 15-20 aastat edasi (aastad 2040- 45), siis on tänane aktiivne põlvkond jõudnud pensioniikka. Loodetavasti on selleks ajaks kasvanud ka keskmine eluiga ligi 5 aasta võrra. Loomulikult unistame kõik järjest paremast elujärjest ning helgest pensioniajast tulevikus. Paraku näitab lihtne rehkendus, et ülalpeetavate arv maksumaksja kohta hakkab juba varsti kiiresti suurenema ning võib praeguste trendide jätkudes olla 15 aasta pärast 1,5-2 korda suurem kui täna. Kui soovime jätkuvalt vähemalt sama head elu kui täna, on meil sisuliselt 2 võimalust: suurendada sama võrra iga tööealise tootlikkust või meelitada Eestisse uusi maksumaksjaid. Tõenäoliselt saab lahendus olema kombinatsioon mõlemast. Selles artiklis aga peatuksin esimesel, kuna see on kindlasti keerulisem ning pikaajalisem pingutus.
