Õpetajate puudusest ja vananemise probleemidest on palju räägitud, kuid lahendusi on rohkem kui üksnes noorte õpetajate kooli meelitamine. Keskmine alustav õpetaja on praegu 37-aastane ning kooli võib ta tuua ka paindlik ja tõhus täiend- või ümberõpe. Juba täna tuleks rohkem katsetada ka teistmoodi õppimist ja õpetamist, mida saab ellu viia ka vabasektor erasektori rahastuse toel. Tulemuslikumad algatused saaks konservatiivsemalt tegutsev riik juba julgemalt süsteemi integreerida.

Praxise podcast’ide sarja teises osas teeme juttu Eesti hariduse väljakutsetest ja lahendustest, kuhu erasektor juba nii Taavet+Sten Tulevikufondi kui Heateo Haridusfondiga on panustanud. Teemat avavad Praxise analüütk Sandra Haugas, haridusinnovaator Triin Noorkõiv ja Eesti Õpilasesinduste Liidu juhatuse esimees Ats Mattias Tamm. Saadet juhib Brent Pere.

Praxis uuris Taavet+Sten Tulevikufondi tellimusel süvitsi Eesti hariduse ja vaimse tervise valdkonnas esinevaid probleeme ning nende võimalikke lahendusi, otsides kohti, kus erasektori panustajad saaksid tuua suurimat ühiskondlikku kasu. Selleks kirjeldas Praxis kummagi valdkonna peamisi väljakutseid ning hindas neid sotsiaalse investeeringu lähenemisel põhineva tööriista abil, mida on võimalik edaspidi kasutada ka muude valdkondade puhul. Tänavu valminud uuringu tulemustest ja järeldustest saab lähemalt lugeda Praxise kodulehelt.

Valitud mõtteid:

• Õpetajate vähesus on näha klassiruumides, kuhu on kogunenud väga palju õpilasi, sest pole lihtsalt õpetajaid, kelle vahel neid jagada. Õpetajatel ei ole hetkel ka aega ega jaksu nii individuaalselt õpilastele keskenduda, kui õpilane vajab lisatuge või hoopis lisaülesandeid. Õpetajate konkurents on väga väike või näiteks reaalainetes puudub üldse.
• Me peaksime juba täna tegema neid eksperimente, mis võimaldavad meil katsetada teistsuguseid koolimudeleid. Meie ülesanne on otsida viise, kuidas saaks koolides teistmoodi õppida ja õpetada.
• Õpetaja on inimene, kes toetab õppimist, ja digivahendid pigem infoallikas, kust saab seda infot kätte. Digivahendid täielikult õpetajat asendama ei hakka ja ei usu, et järgmise 50 aastaga tehisintellekt nii palju areneb, et suudaks õpetajatöö enda peale võtta.
• Tulebki vahet teha info saamisel ja sügavamal õpiarengu toetamisel. COVID-i aja õppetundidest tulenevalt toimuvad osades koolides juba nüüd iseseisva õppimise päevad. Kui osad õpilased on n-ö iseõppel, saavad õpetajad teiste õpilastega järgemööda individuaalsemalt tegeleda. Lihtsa loenguformaadi saab edukalt asendada videoõppega ja näiteks ruutvõrrandi seletamiseks võiks meil olla kümme inimest üle Eesti või kasvõi õpilased ise võiksid võtta selle väljakutse vastu.
• Eesti õpetajate õpetamiskvaliteet on üsna kirju: on suurepärast kvaliteeti, aga on ka puudujääke. Näiteks kasutavad Eesti õpetajad rahvusvahelises võrdluses keskmisest vähem õpetamismeetodeid, mis toetavad õpilaste kognitiivset arengut ja on aeganõudvamad. Meie haridussüsteem näib õpetajaid tagant kiirustavat: lühikese ajaga on vaja tihe õppekava läbida, see aga võib püüdlikumaid õpetajaid läbi põletada ja omakorda ametist lahkumist soodustada.
• Eestikeelsele õppele ülemineku reform on saamas väga suureks proovikiviks. Probleemid, mida me siin näeme, on vaid jäämäe tipp. Koolijuhid on pinges, samuti õpetajad, paljude õpetajate jaoks on küsimus nende tuleviku töökohas. Kuidas me saame selle reformi ellu viia nii, et see poleks hirmu ja pinge allikas ega tooks kaasa vihkamist ja trotsi?
• Võluvitsa eestikeelsele õppele ülemineku reformis pole. Tuleb kombineerida lihtsamaid lahendusi (nt keeleõppe rakendusi) keerulisemate ja pikemaajaliste lahendustega (nt töö kogukonnaga), palju mõjusat kommunikatsiooni, et kõik reformi osalised mõistaksid selle vajalikkust ja pingutaksid omalt poolt selle õnnestumise nimel.
• Kuidas saaks läheneda struktuursemalt, et riik võtaks heade tulemuste korral asja ka üle? Mudelid pole kohe valmis, vaid vajavad pikemat tegelemist ja rahastust. Loodan, et diskussiooni avaliku sektoriga tuleb juurde. Vabasektoris juba on neid julgeid katsetajaid ja koostöömudeleid võiks väga teadlikult koos otsida.

Järgmises, lühisarja viimases podcast’i osas keskendutakse uuringu põhjal vaimse tervise valdkonna peamistele väljakutsetele ja lahendustele.

Praxise podcast avaldab Eesti ühiskonna probleemistikest uusi teadmisi ja soovib algatada nende pinnalt huvitavaid arutelusid. Koostöös partneritega sünnib meil igapäevaselt palju põnevat infot, mida soovime nii Praxise ekspertide kui kutsutavate külaliste abiga teile avada. Kuulmiseni!