Peeter Koppel: grupimõtlemine kui sinu kapitali vaenlane

Kõigil, kes finantsturgudega esialgset tutvust teevad, kipub tasapisi tekkima küsimus, miks indiviididena täiesti mõistlikud inimesed mingitel hetkedel massis näivad sõna otseses mõttes aru kaotavat? Sageli on ka üllatav, et kuidas mina, muidu ju täiesti mõistlik inimene, sain nii rumal olla, et osalesin enda kapitalile selgelt vaenulikes protsessides, võtsin liigseid riske ning uskusin keda iganes (autoriteeti), kes parajasti minu investeerimistegevusega seotud teemadel midagi kindlas kõneviisis väitis?

Tegelikult näib olevat inimlik, et oma isiklikule ebakindlusele leitakse lahendus läbi kuuluvustunde tekitamise ja läbi nn. grupimõtlemise. Mainitud nähtust kirjeldas aastal esmakordselt tõsisemalt 1972 Yale’i ülikooli professor Irving Janis. Janis suutis määratleda kolm grupimõtlemise reeglit, mis suudavad päris hästi kirjeldada, kuidas ja miks inimesed loobuvad ratsionaalsetest argumentidest ning otsustavad uskuda narratiive, millel puudub reaalsusega kokkupuude. Grupimõtlemine loob meeldiva teineteisele pideva õlalepatsutamise keskkonna, kus välditakse konflikte ning mille puhul lähevad kaotsi ka individuaalsed kvaliteetsed mõtted ning loovus.

Grupimõtlemise vast olulisim omadus on see, et mõtlemist kui sellist tegelikult ju ei toimu. Janise kolm reeglit on aga lihtsustatult järgnevad.

Reegel #1

Kogum inimesi võib evida arusaama, millel pole reaalsusega midagi pistmist. Jah, sellel arusaamal võib olla (isegi häid) põhjendusi, kuid lõplikult pole selle paikapidavust võimalik mõõta/kinnitada.

  • Näide: kinnisvara on alati kindel investeering. Ei tasu unustada, et globaalne finantskriis sai alguse omal ajal sellest, et kriitiline mass grupimõtlemise ohvreid võttis omaks seisukoha, et eluasemete hinnad lihtsalt ei saa mitte kunagi veidigi tõsisemalt langeda. See oli peamine (vale) eeldus, millele finantsinnovatsiooni lisamine ja tohutu võimenduse kasutamine oleks äärepealt tsivilisatsioonile saatuslikuks saanud (ei, see ei ole liialdus).

Reegel #2

Kuna (näiteks) eelmainitud arusaamale ei ole võimalik leida mingilgi moel adekvaatseid põhjendusi, siis asendatakse adekvaatsed põhjendused kas autoriteetide arvamusega ning kasutatakse ka kontseptsiooni „konsensus“. Huvitaval kombel on võimalik selle sõnaga taandada igasugune vajadus kriitiliseks mõtlemiseks ning tunnetada enda kuulumist nende hulka, kes on intellektuaalselt erksad ja isegi moraalselt n-ö. õigel poolel. Konsensusega samastumine tähendab kellegi teise mõtete pidevat minimaalsete detailierinevustega taasesitamist ja alternatiivide praktiliselt täielikku välistamist.

  • Näide: Finantsuudiseid esitav meedia on täis kindlas kõneviisis olemasolevale trendile kaasa kiitvaid leiges konsensuses end mugavalt tundvaid  „rääkivaid päid“. Kõrge meelelahutusliku väärtusega on asjaolu, et näiteks trendi keskel toimuv mõnepäevane korrektsioon võib jutu tooni dramaatiliselt muuta – ja jälle grupiviisiliselt. Kollektiivselt unustatakse, et trendi tekitanud juurpõhjused ei ole kuhugi kadunud. Kollektiivselt luuakse seos sündmuse X ja hinnaliikumise Y vahel. Seda tehakse ka veel takkajärgi, leides seoseid ja mustreid sealt, kus neid ei ole, pole olnud ja ka ei saa olema. Kollektiivselt magatakse maha ka trendimuutus. Viimane on aga teatavasti päris magus koht, kus raha teha – või vähemalt kaotusi vältida.

Reegel #3

Kui keegi ei ole konsensusega nõus, siis võetakse talt õigus diskussiooni osaleda. Seda muidugi paremal juhul. Halvemal juhul neid naeruvääristatakse ja rünnatakse isiklikult.

  • Näide: Rahatrükk pole Euroopas võimalik. Kõik, kes ütlevad, et see tuleb, ei ole kompetentsed ega adu institutsionaalseid ja juriidilisi realiteete. Ei tasu unustada, et praegu toimiv rahatrükiprogramm tähendab euroalal „trükki“ 30 miljardit eurot kuus. Ei tasu ka unustada, et see ja ainult see meede oli see, mis võimaldab meil siin ja praegu end peaaegu hästi tunda.

Lisaks finantsturgudele on grupimõtlemine vägagi  omane ka erinevatele organiseeritud religioonidele ning loomulikult ka totalitaarsetele poliitilistele ideoloogiatele. Kui religiooni kontekstis on ketserid, totalitaarsete režiimide ja praegugi populaarsete ideoloogiate kontekstis dissidendid (keda sildistatakse kõikvõimalike koledate nimetustega või „pannakse kinni“), siis finantsturgude kontekstis kasutatakse vahetevahel väljendit contrarian – keegi, kes on konsensuse vastu (ja eeldatavasti paneb ka raha mängu vastavalt oma individuaalsele (!) mõttele). „Kinni“ neid ei panda, kuid naeruvääristatakse küll ja ega sõnagi eriti tihti ei anta. V.a. võib-olla juhul, kui nad suudavad stabiilselt ja hästi raha teenida.

Foto: quickbase.com

Tegelikult tasub  investeerimismaailmas (ja ka mujal) teadvustada grupimõtlemise problemaatilisust ning teadlikult proovida haarata võimalikult laia (!) arvamuste spektrit. Seda selleks, et otsustamiseks oleks laual kogu võimalik informatsioon. Ma tean, see on raske, sest nagu öeldud – pidev teineteisele õlalepatsutamise keskkond ja kajakamber on väga mugavad kohad, kuhu endale pesa teha. Investeerimismaailmas kipub paraku sellele järgnema kapitali „lennukisse panemine“ ning muidu – mis seal salata – sageli ka ajaloo valele poolele sattumine.

Peeter Koppel

Peeter Koppel

Peeter Koppel on SEB privaatpanganduse strateeg, varahaldur ja kolumnist, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Loe artikleid (37)