Peeter Koppel: tegelikult on palju asju üpriski hästi 

Vahel (õigemini viimasel ajal suisa enamasti) tundub, et maailm liigub üha suurema pahanduse suunas. Ajastule on omane, et tülli on läinud kõik, kes tülli minna saavad.

Kui sotsiaalmeedia-ajastu eelsel ajastul võisid mingis küsimuses väga erinevate vaadetega inimesed sõbradki olla ning teineteise eri vaadete üle naljagi visata, siis nüüdseks näib olevat kadunud inimlik võime aktsepteerida enda kajakambri seisukohtadest isegi marginaalselt erinevaid arusaamu. Maailm on mustvalge. Arutelu asemel on mõlemad pooled oma kaevikutes ning „tulistavad.“ Tülis on vasak- ja parempoolsed – tsentristid saavad tuld suisa mõlemalt poolt. Tülis on mehed ja naised, veganid ja omnivoorid, konservatiivid ja liberaalid, beebibuumerid ja millennialid, hipid ja yuppie’d, rahvuslased ja kosmopoliidid. Rikaste ja vaeste tülis saab muidugi kõige enam nahutada kõrgem keskklass, sest nemad teenivad piisavalt palju, et neilt rohkem võtta ja piisavalt vähe, et (makse) mitte optimeerida. Huumor on juba ammu koomas. Sõnavabadus on toimetatud tõsiste vigastustega haiglasse. Rünnaku all on isegi õiguspärane kohtupidamine – tsivilisatsiooni üks suuremaid saavutusi. Sellises keskkonnas on künismi ja masendusse langemine kerged tulema.

Elame väga heal ajal

Selleks, et mitte end mingisse vastasseisu ning intellektuaalselt mugavasse pessimismi ära kaotada, kus kõik on halvasti ja kumbki pool ka tugevate argumentide esitamisel oma narratiivist ei tagane, on mõistlik aeg-ajalt pöörata teadlikult  ja aktiivselt tähelepanu sellele, mis on hästi. Kui alustuseks mainida seda, et siinse keskmise palgaga oled maailma mõistes „kuldses miljardis,“ siis enamasti saadakse ikkagi veidi pahaseks. Teadmine, et meil on objektiivselt käes Soome 1990ndate esimese poole elatustase võib tunduda paremal juhul juba veidi positiivsema teadmisena. Kui aga liigume teadlikult positiivsust otsides globaalsetesse mastaapidesse, siis leiame infokilde, mis on nii üllatavad kui ka optimismi sisendavad, ning muudavad arenenud maailma ideoloogilised vastasseisud suures pildis vähetähtsateks või suisa kergelt totrateks. Neid lahinguid peetakse ju ajaloos pretsedenditu heaolu kontekstis, ilma selleta ei oleks nendeks lihtsalt aega, sest tegelema peaks oma füüsilise oma eksistentsi tagamisega.

Aga mis siis on hästi?

  • Näiteks eelmisel aastal ei hukkunud reaktiivlennukeid kasutatavatel liinilendudel mitte ühtegi inimest. Null.

Lennuturvalisus on statistiliselt paranenud juba päris mitmed viimased aastad ning olnud igal järgneval aastal sisuliselt ajaloo parim – siin ei tasu ka unustada, et lennureisijate arv on samas kasvanud. (Lennukiga reisimise turvalisus sobib siin ära mainida aga eelkõige sellepärast, et see on koht, kus tunnetus ja statistika inimeste meeltes kohati vägagi lahku läheb.)

  • Meditsiinis toimuvad pidevad edusammud.

Lastehalvatuse juhtumite arv oli eelmisel aastal seitse ning parimal juhul tabab seda kohutavat haigust peagi sama saatus, mis rõugeid – väljasuremine.

  • Välja on suremas ka absoluutne vaesus.

Loomulikult mitte piisavalt kiiresti, kuid majandusvabaduse kasv ja turumajanduslikud reformid on tekitanud olukorra, kus viimase veerandsajandi jooksul on iga päev (!) absoluutsest vaesusest väljunud üle saja tuhande inimese ning viimasel ajal on selleks numbriks suisa 217 000. Päevas! Iga päev saab juurdepääsu elektrile 325 000 inimest. Iga päev saab puhtale joogiveele ligipääsu ca 300 000 inimest. Iga päev. Praeguste trendide jätkudes kulub ca 15 aastat, et maailmas absoluutsest vaesusest ning kirjaoskamatusest lahti saada.

Kui me paneme selle kogu inimkonna ajaloo konteksti, siis oleme sunnitud nentima, et elame väga heal ajal.

Minu vanemad näiteks sündisid veel oluliselt teistsugusesse maailma ning minu osad vanavanemad lahkusid siit maailmast ajastul, kus keskmine oodatav eluiga oli praegusega võrreldes selgelt madalam.

Inimestele, kes end ise targaks peavad, on pessimism omane. Arvestades esimeses lõigus kirjeldatut ja lisades sellele uudisvoo pideva dramaatilisuse, leiavad pessimistid end mugavast olukorrast, kus nad arvavad, et nad saavad maailmast täielikult aru. Halvad uudised tulevad ise koju, häid peab otsima. Pessimist võiks seda siiski teha ja täna mõelda veidigi hoopis sellele, et hiidpanda polegi enam väljasuremisohus.

Peeter Koppel

Peeter Koppel

Peeter Koppel on SEB privaatpanganduse strateeg, varahaldur ja kolumnist, kes kommenteerib sageli Eesti meedias majandusteemasid, eriti finantsturgude käitumist ja seda mõjutavaid tegureid. Kord kuus kirjutab Peeter Koppel Edasile majandusteemalise kolumni. Loe artikleid (26)