Jazzkaare fookuses: Cory Henry – gruuviapostlite pealik

Jazzkaare tänavuste artistide nimistut troonib klahvpillivirtuoos Cory Henry – 31-aastane üliandekas jazzpianist, kes tunneb ennast suurepäraselt nii kontsertklaveri, rhodes’i kui kõikvõimalike süntesaatorite taga, kuid kelle hing pääseb tõeliselt esile läbi Hammond-oreli resoneerivate võngete. Tallinnas esineb Cory Henry koos oma bändiga The Funk Apostles.

Cory Henry on üks paljudest oma põlvkonna muusikutest, kelle talent jõudis laiema avalikkuseni läbi supergrupi Snarky Puppy. Bändi kauamängiv “What About Me?” on otsast-otsani erilisi momente täis, kuid kõige sügavama mulje plaadilt on paljudele jazzisõpradele jätnud lugu nimega “Lingus” ning seda eelkõige tänu Cory Henry fenomenaalsele süntesaatorisoolole. Olenemata sellest, et mehe muusikukarjäär sel hetkel juba täistuuridel keerles, saavutas ta just selle soologa ülemaailmse staaristaatuse.

Cory Henry oli Brooklyni imelaps, kes kasvas üles kristliku taustaga perekonnas ja kelle igapäevaelu kese oli kirik. Tema ema oli organist ja orelimuusika saatis Cory’t juba sünnist saati. Ise istus poiss esimest korda klahvpillide taha 2-aastaselt ja juba 4 aastat hiljem andis ta kontserdi Harlemi kuulsas Apollo Theatre’is. Emalt õppis ta kahtlemata palju, kuid teine ja mitte vähem olulisem õpetaja oli Cory’le ümbritsev keskkond – kiriku ringkonnas liikus väga palju tippmuusikuid ja- lauljaid ning kirikubändi mängima saada oli auasi, kuna konkurents igale pillile oli ülimalt tihe ja tase väga kõrge. Henry kasuks rääkis aga tema erakordne talent ja ainulaadne muusikaline kuulmine. Ta üritas järgi mängida ja matkida kõike, mida kuulis ja nii segunesid aastatega tema interpretatsioonis iidolid Oscar Peterson, Art Tatum, George Duke ja Jimmy Smith.

Alates 19. eluaastast on Cory Henry tuuritanud ja plaate salvestanud nii Bruce Springsteen’i, Aretha Franklin’i, Kenny Garrett’i kui Kirk Frankliniga. Oma väga laiahaardelise muusikalise lähenemise ja universaalse pillikäsitlusoskuse poolest on temast saanud tänaseks üks nõutumaid ansamblikaaslasi maailmas.

Tähelepanuväärne on Henry puhul just see, et ta valdab mängleva kergusega kõiki klahvpille, olgu tegu siis süntesaatori, oreli või elektriklaveriga.  Süsteemilt on tegemist küll justkui sarnaste instrumentidega, mil kõigil ikka needsamad mustad ja valged klahvid, kuid oma sisult ja heli tekitamise poolest nõuab neist igaüks muusikult siiski isemoodi lähenemist.

Oma esimesel sooloalbumil “Gotcha Now Doc” (2012.a) paneb Cory põhirõhu oma juurtele ja lõviosa plaadi lugudest on täidetud mahlaka ja hingestatud Hammond-oreliga. Tema järgmisel plaadil “First Steps” (2014.a) on kuulda juba palju laiemat pillipargi kasutust ning sellel albumil tõestab Henry ennast ka tipptasemel muusikaprodutsendina, sidudes vana gospelkultuuri ja selle saundi osavalt uue ja tänapäevasema helikeelega. Seetõttu tuligi mõnevõrra üllatusena tema kolmanda plaadi suunamuutus – 2016. aastal avaldas Cory Henry albumi “The Revival”, millel ainuke kõlav instrument on taas elektriorel. Võiks ju arvata, et plaaditäis orelimuusikat ei pruugi olla kõige mitmekülgsem kuulamine, kuid Cory esitatud vanad gospelmuusikastandardid ärkavad tema elava ja unikaalse esitusstiili all uuesti ellu, omandades täiesti uue olemuse ja kuju.

Sama aastanumbri sees kutsus mees kokku ka ansambli, kellega kuu aja pärast Jazzkaarel üles astutakse – The Funk Apostles. Cory on koondanud bändi kokku aukartust äratava seltskonna Põhja-Ameerika parimaid rütmimuusikuid – Nicholas Semrad klahvpillidel, Adam Agati kitarril, Sharay Reed bassil ja Taron Locket trummidel.

Uus bänd tõi Cory’le ka uutmoodi lähenemise muusikale – kui seni on tema virtuoossus läbi kumanud pea igast mängitud noodist, siis The Funk Apostles’it kirjeldav põhiline märksõna on just bändi ühtlane gruuv, mitte individuaalne meisterlikkus.

Kiire nootidetulv on aina enam asendunud väga kindla ja stabiilse (tantsu)rütmiga, kus peamine funktsioon on pakkuda publikule maksimaalset heaolutunnet.

Seetõttu on Cory lisaks klahvpillidele hakanud kasutama ka oma häält ja võtab nüüd selge bändiliidri rolli lauljana. Esitatakse nii mehe enda kui ka teda sügavalt mõjutanud eeskujude loomingut, sh Marvin Gaye, Michael Jackson, Prince, Stevie Wonder jpt. Henry ise on oma laulmise kohta öelnud järgmist: “Inimhääl on ülimalt võimas instrument. Lauldes on võimalik saavutada publikuga selline side, mida ühegi pilliga ei saavuta, ma saan inimestele edastada sõnumeid, mis mulle endale on väga olulised ja tähendusrikkad. Lauljana bändiliider olla on mulle küll suur väljakutse, kuid ma naudin seda tohutult.

21. aprilli õhtul kl 23.00 annab Cory Henry & The Funk Apostles kontserdi Jazzkaarel, Vabal Laval. Kes läheb sinna lootusega kuulda Snarky Puppy’t, peab pettuma. Kes aga tuleb kodust välja, et osa saada kõige kvaliteetsemast heatujumuusikast, mida maailmal praegusel hetkel pakkuda on, sel on elamus garanteeritud.

Rubriik “Jazzkaare fookuses” on ajakirja Edasi ja Jazzkaare koostööprojekt, kus tutvustame ja arutleme maailma ja Eesti jazzmaailma trendide üle ning võtame luubi alla põnevad valdkonda puudutavad jazziteemad ja esinejad.

Janno Trump

Janno Trump

Janno Trump on basskitarrist, helilooja ja ansambli Trump Conception eestvedaja. Janno võitis aastal 2017 Noore Jazzitalendi auhinna. Loe artikleid (1)