Tavaliselt oleksin selle kolumni juba ammuilma lõpetanud, aga venitasin sellega oma uusaastalubaduse tõttu. Ilmselt võlgnen teile selgituse. Varem või hiljem.
Suhtume edasilükkamisse (pro-crastination) kui needusesse. Rohkem kui 80% tudengeid vaevab harjumus asjadega venitada, mis tipneb mitmete magamata öödega, mil lõpetatakse tegemata jäänud koolitöid. Umbkaudu 20% täiskasvanutest nimetavad end kroonilisteks edasilükkajateks. Võime vaid oletada, milline see number oleks, kui uuringus oleks osalenud rohkem inimesi. Ja ehkki edasilükkamine on produktiivsuse surm, siis olen vastupidiselt oma uskumustele õppinud, et see äratab loovuse.