Mõtisklus lõppudest ja lõpetamistest. Sel lool pole ei muinasjutulist õnnelikku lõppu, samuti mitte painajalikku. Aga milline siis?
Ma olen väga kehv lõpetaja. Ma võin lõputult uusi asju alustada ja tihti olen selles ka väga hea (vähemalt enda arvates), aga vanu tegemisi ma maha raputada ei oska. Tihti pudenevadki need ise, kui kandam liiga suureks on kasvanud või toimub mingi suurem-väiksem katastroof, mis eelmise tegevuse lõpetab. Mõned protsessid olen suutnud ka üle anda, aga eks meelde on jäänud ikka need, mis kuidagi krahhide või tugevate emotsioonide saatel on lahti rebenenud.