Mingid sõnad on nii ülekasutatud, et hakkavad ennast sööma. Enne enesehävitust jõuab selline sõna sageli saada mõtteviisiks. Ainult et mida see mõtteviis väljendab? Keegi enam ei tea, sest sõnast on saanud asi iseeneses, mida on mugav ja tähtis suva kontekstides nämmutada. Üks selliseid sõnu on “kogukond”.
Viimasel ajal on kõik kogukond. Iseenesest mis selles halba on. Tulbikasvatajate kogukond, asumi elanike selts, inimesed, keda ühendab paik või huvi. Või rahvus, sel juhul peamiselt diasporaana, sest nimetada näiteks Saksamaad või Eestit riigi asemel kogukonnaks oleks kohatu.
Eesti Keele Instituudi õigekeelsussõnaraamat ütleb kogukonnaks “mingis piirkonnas elava ning sotsiaalsete suhete võrgustikuga seotud inimrühma”. Tuues näideteks Nurme küla kogukonna või tatari kogukonna Eestis.